Prantsuse-Ameerika kirjanik Jonathan Littell on sündinud 1967. aastal. "Eumeniidid" pälvis 2006. aastal kaks Prantsusmaa kõige tähtsamat kirjandusauhinda – Goncourti ja Prantsuse Akadeemia preemia. Raamatut on tõlgitud pea kolmekümnesse keelde.

"Jonathan Littell paneb mõtlema inimeseks olemise võimaluste ja võimatuse üle maailmas, kust sõda ja barbaarsus endiselt kuhugi kadunud ei ole. Kuidas saadakse koletiseks? Näib, et väga lihtsalt. Aga miks? Ja miks just mõni tundlik loomus kurja ahvatlusele nii kergesti järele annab? Teine maailmasõda tundus ammugi olevat ajaloo riiulile tolmuma pandud juhtum. Tuleb aga välja, et ta pole seda mitte," kommenteeris teost Tõnu Õnnepalu.

Raamatu tõlkis prantsuse keelest Heli Allik, keeleliselt toimetas Eva Kolli, erialatoimetajana tegutses Toomas Hiio, korrektuuri luges Krista Nurm ja kujundas Maris Kaskmann. Kasutatud on ka Indrek Koffi ja Aare Pilve tõlkeid.

Katkend:

Vennad, ligimesed, las ma jutustan teile, kuidas see juhtus. Me pole teie vennad, ütlete teie vastu, me ei taha teada. Tõepoolest, see lugu on sünge, aga ka õpetlik, see on tõeline moralitee, uskuge mind. Mu jutt võib üsna pikale minna, juhtus ju lõppude lõpuks nii palju asju, aga ehk pole teil väga kiire; ehk on meil õnne ja te leiate kuulamiseks aega. Ja pealegi puudutab see ka teid: küll te näete, et see puudutab ka teid. Ärge kartke, et ma teid milleski veenda üritan; teil on õigus oma seisukohtade juurde jääda. Kui ma kõigi nende aastate järel kirjutada otsustasin, tahtsin asjad selgeks saada eelkõige enda, mitte teie pärast. Inimene roomab kaua sel maakeral ringi nagu röövik, oodates seda imelist, õrna liblikat, keda ta endas kannab. Aga aeg möödub, nukkumist ei toimu, inimene roomab aina edasi – masendav tõsiasi, aga mis siis teha? Enesetapp on muidugi üks võimalus. Aga ausalt öeldes mind see eriti ei ahvatle. Loomulikult olen sellele pikki aastaid mõelnud; ja kui ma peaksingi seda teed minema, siis teeksin nii: suruksin käsigranaadi otse südame vastu ja lahkuksin sellest maailmast eredas rõõmulahvatuses. See oleks väike munagranaat, millelt ma eemaldaksin ettevaatlikult splindi ja päästaksin siis sütiku valla, naeratades vedru vaikse klõpsatuse peale; see jääks viimaseks heliks, mida mu kõrvad veel kuulevad, lisaks mu enda südametuksetele. Ja siis saabuks õnn, või vähemalt rahu, ja mu kabineti seinad oleksid üleni liharäbalatega kaetud. See jääks koristajatele koristada, selle eest neile ju makstakse, midagi pole parata. Aga nagu ma ütlesin, enesetapp mind ei ahvatle. Ma ei teagi, miks, võib-olla on need mingid vanad moraalifilosoofia jäänused, mis viivad mind mõttele, et me pole ju maa peal selleks, et lõbutseda. Aga milleks siis? Ma ei tea, võib-olla selleks, et lihtsalt kesta, lüüa aega surnuks, enne kui tema meid surnuks lööb. Ja sel juhul sobib vabadel hetkedel kirjutamine täpselt sama hästi kui mõni muu asi. Mitte et mul oleks üleliia aega surnuks lüüa; ma olen hõivatud inimene; mul on see, mida nimetatakse pereks, mul on töö, ühesõnaga kohustused, kõik see nõuab oma osa, mälestuste jaoks ei jää väga palju ruumi. Seda enam, et mälestustest pole mul puudust. Ma olen tõeline mälestuste vabrik. Kokkuvõttes olen ma ilmselt terve elu endale mälestusi tootnud, kuigi praegu makstakse mulle selle eest, et ma toodan pitsi. Tegelikult võiksin ma samahästi ka mitte kirjutada. See pole mingi kohustus. Pärast sõda olen ma elanud tagasitõmbunud elu; jumal tänatud, ma pole kunagi pidanud – mõne oma kunagise kolleegi kombel – kirjutama mälestusi oma tegude õigustamiseks, sest mul pole midagi õigustada, ega ka mitte selleks, et raha teenida, mul on korralik sissetulek. Kord Saksamaal ärireisil viibides ajasin juttu ühe suure pesufirma direktoriga, kellele ma soovisin oma pitsi müüa. Mind oli talle soovitanud paar vana tuttavat; niisiis oli olukord meile mõlemale ilma liigseid küsimusi esitamata selge. Pärast meie kõnelusi, mis kulgesid väga positiivses vaimus, tõusis ta püsti, võttis riiulist ühe raamatu ja kinkis mulle. Need olid Poola Generalgouverneuri¹ Hans Franki postuumselt avaldatud memuaarid; raamatu pealkiri oli "Teel tapalavale". "Ma sain tema leselt kirja," selgitas mu vestluskaaslane. "Ta avaldas käsikirja pärast mehe kohtuprotsessi, oma kulu ja kirjadega, ja peab nüüd raamatu müügist nende lapsi üleval. Kujutate ette? Generalgouverneuri lesk. Ma tellisin temalt kingitusteks kakskümmend eksemplari. Palusin ka kõigilt osakonnajuhatajatelt, et nad igaüks ühe raamatu ostaks. Naine kirjutas mulle liigutava tänukirja. Kas teie tundsite teda?" Vastasin, et ei tundnud, kuid raamatut loeksin huviga. Tegelikult kohtusin ma Hans Frankiga korra küll, võib-olla jutustan teile sellest hiljem, kui mul jõudu ja kannatust jätkub. Aga tol korral polnud loomulikult mingit mõtet seda mainida. Raamat oli väga halb – segane, kaeblev, ja nõretas mingist arusaamatust religioossest silmakirjalikkusest. Ka minu mälestused on võib-olla segased ja halvad, aga ma annan endast parima, et mu jutt oleks selge; ma võin vähemalt lubada, et ei hakka endale tuhka pähe raputama. Ma ei kahetse midagi: ma tegin oma tööd, see on kõik; minu perekonna probleemid, millest ma võib-olla samuti räägin, ei puuduta mitte kedagi peale minu; ja muus osas läksin lõpu poole ilmselt veidi üle piiri, aga ma polnud siis enam päriselt mina ise, olin pinna jalge alt kaotanud ja terve maailm minu ümber varises kokku; ma polnud ainus, kes mõistuse kaotas, seda te peate ometi tunnistama. Ja ma ei kirjuta ka selleks, et oma leske ja lapsi ära elatada, ma suudan võimaldada neile kõike, mis tarvis. Ei, kui ma ikkagi otsustasin kirjutada, siis ilmselt tõepoolest selleks, et aega täita, ja võib-olla ka selleks, et valgustada välja paar hämarat kohta – võimalik, et teie, aga ehk ka iseenda jaoks. Peale selle ma arvan, et see mõjub mulle hästi. Sest tõsi küll, mu meeleolu on üsna rõõmutu. See on ilmselt seotud kõhukinnisusega. Ebameeldiv ja piinarikas tervisemure, pealegi minu jaoks midagi täiesti uut; varem oli vastupidi. Kaua pidin ma tualetis käima kolm-neli korda päevas; nüüd oleks kord nädalas juba väga hea. Ma olen sunnitud klistiiri tegema: jälestusväärne protseduur, aga see aitab. Andke andeks, et sellistest ebameeldivatest asjadest räägin, aga mul on õigus veidi kurta. Ja kui te juba seda välja ei kannata, siis on parem lugemisele kohe lõpp teha. Mina ei ole Hans Frank, ma ei armasta tsirkust. Ma tahan olla nii täpne kui võimalik. Hoolimata oma puudustest, ja neid on olnud palju, olen ma alati arvanud, et ainsad inimeluks vältimatult vajalikud asjad on õhk, söömine, joomine, roojamine ja tõeotsing. Kõik muu on fakultatiivne.

Mõni aeg tagasi tõi naine meile koju musta kassi, ilmselt kavatsusega mulle rõõmu teha. Loomulikult ei olnud ta küsinud minu seisukohta. Ta ilmselt kartis, et oleksin selge sõnaga keeldunud, kindlam oli tegu enne ära teha. Ja siis polnud enam midagi parata, lapselapsed ju kurvastaksid ja nii edasi. Aga see kass oli õudne. Kui ma üritasin teda silitada, et head tahet väljendada, hüppas ta aknalauale ja vaatas mind oma kollaste silmadega; kui ma tahtsin teda sülle võtta, siis ta küünistas mind. Öösel aga tõmbas ta ennast mu rinnal kerra, rusus ja lämmatas; ma nägin unes, et mind maetakse elusalt kivihunniku alla. Mu mälestustega on olnud samamoodi. Kui ma esimene kord olin otsustanud need paberile panna, võtsin ma puhkuse. See oli ilmselt viga. Algus oli ometi hea: olin ostnud ja läbi lugenud suure hulga teoseid sel teemal, et mälu värskendada; olin joonistanud skeeme, koostanud täpseid kronoloogiaid ja nii edasi. Aga selle puhkuse jooksul oli mul järsku aega mõelda. Lisaks oli sügis, tige hall vihm kiskus puudelt lehti, ma vajusin aegamööda ängistusse. Sain aru, et mõtlemine ei tee mulle head.

Ma oleksin pidanud seda aimama. Kolleegid peavad mind rahulikuks, vaoshoitud, selgelt mõtlevaks inimeseks. Ma olengi rahulik; aga tihti hakkab mu pea keset päeva kumedalt undama nagu krematooriumiahi. Ma räägin, ma vestlen inimestega, ma võtan otsuseid vastu, nagu kõik teisedki; aga konjakiklaasiga baarileti ääres seistes kangastub mulle, et näen kedagi jahipüssiga uksest sisse astumas ja tuld avamas; kinos või teatris kujutan ette istmeridade all veerlevat käsigranaati, mille splint on välja tõmmatud; pühadeks ehitud linnaväljakul näen vaimusilmas, kuidas plahvatab lõhkeainet täis auto, kuidas pärastlõunastest pidustustest saab veresaun, veri voolab tänavakivide vahel, inimihu tükid kleepuvad seintele või lendavad läbi akende ja maanduvad supitirinasse püha­päevasel lõunalaual, ma kuulen karjeid, oigavaid inimesi, kelle jäsemed on küljest rebitud nagu uudishimuliku poisi küüsi sattunud putukail, ellujäänute vapustust, kummalist vaikust, mis oleks nagu kuulmekile külge kleepunud, lõpmatu hirmu algust. Rahulik? Jah, ma oskan jääda rahulikuks, mis iganes juhtub, ma ei näita midagi välja, ma säilitan enese­valitsuse, läbitungimatu nagu hävitatud linnade tummad fassaadid, nagu vanad mehed pargipinkidel oma jalutuskeppide ja medalitega, nagu nende uppunute näod veepinnal, keda ei leita mitte kunagi. Ma ei suudaks seda kohutavat rahu purustada, isegi kui ma tahaksin. Ma ei ole inimene, kes iga väikese asja pärast endast välja läheb, ma valitsen end. Aga see kõik rõhub mind. Kõige hullemad ei ole tegelikult need kujutluspildid, mida ma kirjeldasin; need on olnud juba ammu, tundub, et lapsepõlvest saadik, igal juhul ammu enne seda, kui ma tõepoolest tapatalgute keskele sattusin. Selles mõttes oli sõda ainult kinnitus ja ma olen nende väikeste pildikestega harjunud, ma võtan neid kui lakkamatut tõestust kõigi asjade tühisusest. Ei, piinarikkaks, talumatuks osutus lihtsalt paigal istuda ja mõelda. Küsige endalt: millele te päeva jooksul mõtlete? Tegelikult väga vähestele asjadele. Igapäevaste mõtete süstematiseerimine oleks lihtne: praktilised või mehaanilised seosed, tegevuste ja aja planeerimine (näiteks: panna kohvivesi keema enne hammaste pesemist, aga saiad röstrisse pärast, kuna need valmivad kiiremini); tööasjad; rahamured; kodused probleemid; seksuaalfantaasiad. Ma säästan teid üksikasjadest. Õhtusöögilauas vaatlete oma vananeva naise nägu, mis erutab teid tunduvalt vähem kui armukese oma, kuigi ta on muidu täiesti normaalne naine, kui nii võtta, aga midagi pole teha, elu on kord juba selline, niisiis arutate omavahel viimast valitsuskriisi. Tegelikult pole teil viimasest valitsuskriisist sooja ega külma, aga millest siis veel rääkida? Ja kui kõik niisugused mõtted kõrvale jätta, siis võite minu kombel tõdeda, et alles ei jää suurt midagi. Loomulikult on ka teistsuguseid hetki. Ootamatult kostab kahe pesupulbrireklaami vahel mõni sõjaeelne tango, näiteks "Violetta", ja järsku kerkivad kusagilt esile jõe öine vulin, välikohviku laternad, kerge higilõhn rõõmsa naise nahal; pargivärava juures toob naeratav lapsenägu meelde teie poja just enne seda, kui ta käima õppis; tänaval tungib läbi pilvede päikesekiir ning valgustab plaatani suuri lehti ja heledat tüve: ja äkitselt mõtlete oma lapsepõlvele, koolihoovile, kus te erutusest ja rõõmust karjudes sõda mängisite. Teil käis peast läbi üks inimlik mõte. Aga seda juhtub harva.

Kui te aga töö, argised askeldused, igapäevase kiirustamise korraks katki jätate, et tõepoolest ainult mõtlemisele pühenduda, muutub kõik teiseks. Peagi kerkivad kusagilt asjade tumedad, painavad lained. Öösiti lagunevad unenäod koost, valguvad laiali, levivad kõikjale, ning ärgates jääb neist pähe kibe ja niiske õhuke kiht, mis ei taha kaua kaduda. Et vältida valestimõistmist: küsimus pole kahetsuses ega süümepiinades. Ka need on kindlasti olemas, seda ma ei eitagi, aga mulle tundub, et kõik on palju keerulisem. Inimene võib kogeda seda, millest ma räägin, ka siis, kui ta pole sõjas käinud, pole pidanud tapma. Meenuvad väikesed inetused, argus, valskus, väiklus, millest ei pääse keegi. Pole ime, et me oleme leiutanud töö, alkoholi, mõttetu lobisemise. Pole ime, et televisioon on nii populaarne. Ühesõnaga, ma tegin ruttu oma õnnetule puhkusele lõpu, nii oli parem. Mul oli oma oopusteks täiesti piisavalt aega ka lõuna ajal või õhtuti, kui sekretärid olid koju läinud.

Korraks väike paus, ma oksendan, siis ma jätkan. See on samuti üks mu arvukatest väikestest hädadest: toit tuleb aeg-ajalt üles, kohe või veidi pärast sööki, iseenesest, ilma nähtava põhjuseta. See on vana probleem, see algas sõja ajal, millalgi 1941. aasta sügise paiku, kui täpne olla, Ukrainas, kas Kiievis või Žitomiris. Ma arvan, sellest tuleb hiljem juttu. Igatahes olen ma sellega juba harjunud: ma pesen hambad ära, võtan klaasikese ja jätkan seda, mis mul enne pooleli jäi. Aga tulgem ühesõnaga tagasi mu mälestuste juurde. Ma ostsin mitu kaustikut, suureformaadilist, aga väikeste ruutudega; ma hoian neid oma kirjutuslaua lukustatud sahtlis. Enne tegin märkmeid raskest siledast bristolpaberist kartoteegikaartidele, mis olid samuti väikeste ruutudega, aga nüüd otsustasin kõik järjest kirja panna. Ma ei teagi õigupoolest, miks. Kindlasti mitte oma järeltulijate harimiseks. Kui ma praegu ootamatult sureksin, saaksin näiteks südamerabanduse või insuldi, ja kui mu sekretärid võtaksid võtme ja selle sahtli lahti teeksid, saaksid nad šoki, need vaesed inimesed, ja mu naine samuti: juba kartoteegikaartidest piisaks. Kõik tuleks ruttu ära põletada, et skandaali vältida. Minul oleks sellest ükskõik, mina oleksin juba surnud. Ja lõppude lõpuks – kuigi ma pöördun teie poole, ei kirjuta ma ka teile.

¹ Kuna autor jätab paljud väljaspool erialaringkondi vähe tuntud Saksa sõjandus- ja haldusterminid lahti seletamata ning soovib, et need esineksid tekstis saksakeelsena, lisasime raamatu lõppu sõnaseletuste loendi ja auastmete vastavuse tabeli; kutsume lugejat sellega tutvuma. (Originaali kirjastaja märkus.)