Austerlane Handke oli 1960-70ndatel aastatel oluline saksakeelse eksperimentaalse ilu- ning näitekirjanduse mõjutaja, kelle teosed on mitme žanri ajaloos arvestatava tähtsusega. Kuid juba 1999. aastal nimetas Salman Rushdie Handket "üheks põhikandidaadiks aasta suurima kretiini tiitlile" ning näiteks prantsuse kirjanik Jonathan Littell märkis aastal 2008, et Handke "võib olla suurepärane kirjanik, kuid inimesena minu vaenlane… ta on sitapea". 

Kuigi Handke paistis varem ka veel Austrias elades (enne Prantsusmaale kolimist) silma oma kodumaa "ideoloogilise lammutamisega", sai tõeliseks kaalukeeleks Jugoslaavia lagunemisel puhkenud konfliktidega seonduv. Handke hakkas oma rohketes sõnavõttudes toetama serblasi ning leidis, et läänes kujutatakse Slobodan Miloševici valesti ning tegu on oma rahva patrioodiga. Ta julges ka väita, et bosnialased on ise lavastanud oma rahvuskaaslaste massimõrvad ning serblastel pole nendega mitte midagi pistmist. Koos maletaja Bobby Fischeriga sai Handkest ilmselt kuulsaim lääne kultuuritegelane, kes külastas sõja ajal Belgradi ning hiljem pidas ta veel kõne Miloševici haual.

Muidugi võib öelda, et Rootsi Akadeemia jäi endale kindlaks ning lähtus puhtalt kunstilistest kaalutlustest, mis sest, et Handke on kunagi ka leidnud, et Nobeli preemia jagamise võiks lõpetada. Aga mõelgem korra juhtunule sellest kontekstist, kui Handke või keegi teine oleks avaldanud arvamust, et Eestis pole toimunud küüditamisi? Hea küll, see on üldises kontekstis veel natuke nõrgapoolse vastukajaga, aga kas keegi kujutab ette olukorda, et Nobeli kirjanduspreemia oleks julgetud anda kirjanikule, kes eitab holokausti? See on leebelt öeldes ülimalt vähetõenäoline ja sellise otsusega on ühtlasi poolkogemata öeldud, et bosnialaste elud maksavad vähem.

Kui meil arutatakse inimese ühiskondliku panuse ja tema hilisemate tegude või isikuomaduste vastuolu, on reeglina tegemist poliitikutega. Nii oleme näinud Konstantin Pätsi võimaliku monumendiga kaasnevat poleemikat ning kindlasti on sarnane arutelu tulevikus ees mitmete veel elavate inimeste üle, kellel on punasemat minevikku. Kultuurivaldkonnas on sarnaseid arutelusid seni olnud vähem, kuid näiteks on üsna sarnane lugu juhtunud Kaarel Irdiga, kelle hävituspataljoni mineviku ja küüditatute kohta kasutatud väljendit  "sõnnikut vedama" peale mõeldes loobuti tema ausamba püstitamisest Vanemuise kõrvale.

Tõsi, ei ole ju meil ka Johannes Semperi või Barbarus-Varese nimelist riiklikku kirjanduspreemiat ning ei hakka keegi iial andma raamatukogule Egon Ranneti nime. Sõjast kõrvale jäänud rootslased ei pidanud norrakate kombel lahendama sarnast probleemiga Knut Hamsuniga ning ei ole ka Soomes lõputuid Hella Wuolijoki nimelisi objekte. Samasuguseid näiteid võib leida üle maailma, kuid sarnaselt südantlõhestavate välisuudistega on ka sellised uudised sellevõrra vähem südantlõhestavad, mida kaugemal nad meist toimuvad. Poliitilistest teemadest kaugemal jõuavad inimeste jaoks kohale isiklikud teemad, kõik seksuaalse ja lastevastase vägivallaga seotud lood, mida kannatab klikkide nimel ära trükkida ka teisel pool maakera. Lootus hoida töine ja loominguga seotud elu muudest tegudest ja eraelust lahus on täiesti välistatud.

Tihti jääb üle tõdeda, et ilmselt ei peakski – valukohaks jääb pigem, et kõigile ei hakka kunagi kehtima samad reeglid. Handke aga teatas Serbia meedia rõõmutormile vastuseks, et võtab nende terviseks ühe pitsi rakit – igaüks kaitseb oma narratiivi viimase võimaluseni. 

Tauno Vahter kommenteeris värskeid Nobeli kirjanduspreemia võitjaid ka "Terevisioonis":