21. sajandi 50 olulist romaani. Edward St Aubyn ja Roberto Saviano
Viiendik sajandist on möödas, kultuurikriitik ja kirjastaja Tauno Vahter võtab kolmapäeviti kultuuriportaalis kokku esimese kahe kümnendi parima ilukirjanduse, iseloomustades igal kolmapäeval kaht mõjukat romaani.
Edward St Aubyn
"Emapiim"
Inglise keeles 2006 ("Mother´s Milk"), 4. osa raamatusarjas "Patrick Melrose"
eesti keeles pole veel avaldatud
280 lk
Downton Abbey edasijõudnutele
Üks briti kultuuriekspordi edukamaid tooteid on ajastudraamad teatrilaval, televisioonis ja kinolinal. Üleriietatud vanamutid tõstavad kolme sõrme tehnikaga luuportselanist teetasse, golfipükstes piibuga toslemid teevad magemuhedaid teil-on-selg-valge-nalju ja perepoeg näpib köögitüdrukuid. Mitmed produktsioonifirmad on selles aastakümnete jooksul omandanud niivõrd suure vilumuse, et kõik see tundub üdini tüüne ja hubane meelelahutus. Enamik selliseid ajastudraamasid toimub enne Teist maailmasõda, kui selline hilishilisfeodaalne ühiskonnakorraldus veel välja vedas ja Suurbritannia sõna rohkem maksis.
Edward St Aubyni raamatud käsitlevad briti aadelkonna mustemat poolt, loomulikult üsna isikliku kogemuse pealt. Õukonnaafääridest siin siiski juttu ei ole, sest suguvõsa kuulus kõigest alamaadli hulka, kuid tegelaste hulgas on kirju galerii isikuid, kelle tiitel on näiteks Sir või baronett. Kuigi St Aubyni teoste puhul tõstetakse vahel esile just raamatut "Emapiim", on see tegelikult üks osa viieosalisest raamatusarjast "Patrick Melrose". Just "Emapiim" kandideeris 2006 ka Bookeri auhinnale, kuid tol aastal võitis siiski Kiran Desai "Kaotuse pärand", lugu inimestest Himaalajas. Suurbritannias oli "Patrick Melrose´i" raamatusari juba mõnda aega suurt tähelepanu leidnud kirjanduslik nähtus, kuid pärast meilgi ekraanile jõudnud samanimelist telesarja Benedict Cumberbatchi suurepärase peaosatäitmisega leidis materjal hulga uusi lugejaid.
St Aubyni kirjeldus aadlike elust on teravmeelne, kriitiline ja varjamatult pilkav. Valdav osa tegelasi on vastikud muidusööjad ja poosetajad, kes üritavad kulutada suguvõsa viimast varandust või kuidagi teiste kulul elada. Perekond on nii sügavalt düsfunktsionaalne, et see on mõnes mõttes teisest äärmusest stereotüüpne – surm, uimastid, petmised, pillav elu mitmel pool maailmas, pedofiilist isa ja julmalt ükskõikne ema. Lühisarjas on igale sarja raamatule pühendatud vaid üks osa, kuid see annab üsna kompaktselt edasi St Aubyni maailma veidrat atmosfääri, kus vahe keelekasutus ja teravad pöörded on seotud üsna õudustäratavate kirjeldustega. "Mitte ükski valu pole selle kannatajale liiga tühine, kuid õilsaks kuulutatud kannatused on alati liiga suured," kirjutab Edward St. Aubyn.
Roberto Saviano
"Gomorra"
Itaalia keeles 2006
eesti keeles 2009, tõlkinud Pirkko Vähi-Mohsen
280 lk
Napoli kuritegevuse külm maailm
Nagu brittide üheks turundusartikliks on muinas- ja õudusjutud aadlike elust, on itaalia popkultuuri üks läbivaid teemasid kuritegevus. Kui 1970ndatel sai üle maailma tuntuks Corleone väikelinn Sitsiilia maffia Cosa Nostra kaudu, siis tegelikult on maakondlikke rühmitusi veel terve rida, näiteks Calabrias ´Ndragheta või Apuulias Sacra Corona Unita. Nii nagu "Ristiisa" tegi ülemaailmseks kaubamärgiks Costa Nostra, andis 2006 ilmunud raamat "Gomorra" varasemast palju suurema kuulsuse Napolit ümbritseva Campania maakonna maffiale Camorrale.
Roberto Saviano (sündinud 1979) õppis filosoofiat ja kirjutas enne raamatutele pühendumist peamiselt ajakirjanduslikke projekte. Ilmselt seetõttu on romaani "Gomorra" raske žanriliselt määratleda, sest natuke Upton Sinclairi vaimus on Saviano raamat ühelt poolt kirjutatud uuriva ajakirjandusena, teisalt aga väga romaanilikult. Saviano kirjeldab Napoli piirkonna kuritegelikku maailma, sinna sattumise paratamatust, julmi reegleid ja tihedat võrgustikku, mis on läbi kasvanud kõigist ühiskondlikest sidemetest, kus on oma paralleelne seisuslik süsteem, mis nagu ei kuulukski moodsasse aega. Ühe olulise erinevusena ülespuhutud Ristiisa-maailmast ei ole siin erilist heroiseerimist, see on põnev ja kalk maailm, kus pole eriti ühist Elena Ferrante Napoli-naistekatega.
Pärast "Gomorra" ilmumist sai Savianost itaalia menukamaid kirjanikke, teos ilmus enam kui viiekümnes keeles ja müüs miljoneid eksemplare. Ühtlasi sai Savianost omamoodi itaalia Salman Rushdie – politsei pidi ta võtma erikaitse alla ning kuna atentaadikatsed olid vägagi reaalsed, siis pärast viit aastat elu politseieskordiga kolis ta New Yorki (nagu tegi ka Rushdie). Ka New Yorgi elu jaoks andis politsei talle kaardi, kuhu olid vältimiseks märgitud itaalia organiseeritud kuritegevusega seotud poed ja restoranid.
"Gomorra" on tehtud nii teatrilavastuseks kui filmiks, kuid ehk enim väärib märkimist hoopis telesari, mida on praeguseks loodud neli hooaega. Savastano maffiapere käekäigust kõnelev "Gomorra" on kindlasti üks itaalia telemaailma säravamaid õnnestumisi.
Toimetaja: Valner Valme