21. sajandi 50 olulist romaani: Ljudmila Ulitskaja ja Daniel Kehlmann ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Ljudmila Ulitskaja
Ljudmila Ulitskaja Autor/allikas: Martin Dremljuga/ERR

Viiendik sajandist on möödas, kultuurikriitik ja kirjastaja Tauno Vahter võtab kolmapäeviti kultuuriportaalis kokku esimese kahe kümnendi parima ilukirjanduse, iseloomustades igal kolmapäeval kaht mõjukat romaani.

Ljudmila Ulitskaja

"Daniel Stein, tõlkija"

Vene keeles 2006, e.k. 2013, tõlkinud Ilona Martson

486 lk

 

Kas palju keeli oskav inimene suudab arusaadavalt tõlkida ka jumala keelt?

 

1990ndate teises pooles oli maailmas selgelt populaarseim vene kirjanik Viktor Pelevin, absurdi ja vene argipäeva ühiskondlik-sürrealistlikus kastmes pakkuv tollal veel noor ja vihane mees. Pelevini tähtsamad teosed jäävadki 1990ndatesse ning umbes siis hakkas esile kerkima Ljudmila Ulitskaja (sündinud 1943). Kuigi tema esimene lühiromaan "Sonjake" ilmus 1996. aastal ja sellega pisut sarnane kunstnikuelu kirjeldav "Lõbus matus" 1997, on Ulitskaja kuulsamad raamatud ilmunud uuel sajandil. Ljudmila Ulitskaja on hariduselt geneetik, kuid töötanud muuhulgas ka teatris ning lastenäidendite ja multifilmide stsenaariumitega, esimesi jutte hakkas avaldama alles neljakümnendate eluaastate lõpus.

Tema raamatud said ruttu ülipopulaarseks ning muuhulgas on need pälvinud Vene Bookeri ("Kukotski juhtum"), Medici preemia ("Sonjake"), Venemaa aasta raamatu auhinna ("Siiralt teie, Šurik") ning preemia Bolšaja Kniga ("Daniel Stein, tõlkija"). Viimastel aastatel on Ulitskaja nimega tihti spekuleeritud Nobeli preemiaga seoses. Ulitskaja romaanide läbivad teemad on aegade muutumisest räsitud perekonnalood, sageli on peategelasteks vene intelligentsi esindajad oma heitluste ja aruteludega, fookuses ka tolerantsuse tähtsus ning vene-juudi pärand ja naiste roll nende sündmuste keskel. Kirjaniku stiil järgib klassikalise ladusalt loetava romaani jutustavat, teravmeelset tooni, kus peale moraali ja inimlike valikute esineb nappide vahenditega edastatud koomikat või musta huumorit.

Kuigi paljud lugejad võivad Ulitskaja lemmikteosena eelistada haritlaste suguvõsa saatusest rääkivat "Kukotski juhtumit", on autor ise oma elutööks pidanud romaani "Daniel Stein, tõlkija". Nimitegelase kaudu käsitletakse tervet rida suuri teemasid alates holokaustist kuni jumala kaotamise ja leidmiseni, kirikute ja kultuuride vastuolust, inimesest ajaloosündmuste tuules. Katoliiklusse pöördunud Poola juudi Oswald Rufeiseni isiku järgi loodud Daniel Stein on erakordse elusaatusega, sest jõuab oma päritolu varjates töötada nii venelaste kui sakslaste heaks, saab juutide jaoks päästjaks, kuid Iisrael teda omaks ei võta. Tehniliselt kirju ülesehitusega raamatus kõlab läbisegi mitmete tegelaste hääli nii meenutuste kui kirjadena ja vahepeal kurdab kirjanik oma kirjandusagendile romaani kirjutamisega seotud koormast ja mõtetest.

Ljudmila Ulitskaja on käinud korduvalt lugejatega kohtumas ka Eestis, 2008. aasta kohtumistel Tallinnas, Tartus ja Narvas osales kokku üle tuhande inimese. Pronksiöö sündmuste aegu nõustus ta kirjutama mõistust kuulama paluva pöördumise, mis ilmus nii Eesti kui Vene lehtedes.

 

Daniel Kehlmann

"Maailma mõõtmine"

Saksa keeles 2005, e.k. 2008, tõlkinud Kristel Kaljund

294 lk

 

Ka ajaloo suurkujud on inimesed, vahel isegi päris imelikud.

 

Austria-saksa päritolu Daniel Kehlmanni on andunumad ülistajad pidanud saksakeelse kirjanduse päästjaks. Nii küllusliku ja pulbitseva kirjanduseluga keeleruumi puhul on tegu liialdusega, kuid kahtlemata on Kehlmann üks 21. sajandi saksakeelse kirjanduse mõjukamaid nimesid. 1975. aastal sündinud Kehlmann on töötanud peamiselt kirjandusõppejõuna ning jaganud elu Austria ja Saksamaa vahel. Tema läbilöögiteos oli "Mina ja Kaminski" (2003, eesti keeles 2010), üsna irooniline sissevaade kunstnike ja kõmuliste elulooraamatute kirjutamise maailma, millest on valminud ka vaatamissoovitusega samanimeline film.

Kuigi "Mina ja Kaminski" oli üsna populaarne raamat, siis aastal 2005 ilmunud "Maailma mõõtmine" on üks 21. sajandi saksakeelse kirjanduse säravamaid edulugusid. Kuna romaani üks läbiv teema on arvud, siis väärib mainimist, et "Maailma mõõtmine" oli 37 nädalat Saksa raamatumüügitabelis esikohal ning New York Timesi hinnangul oli see 2006. aastal maailma teiseks müüduim raamat (esikohal oli keskeast Balile väljunud naise hingehädade ülipõnev kirjeldus, mida me siin ei maini). Praeguseks on "Maailma mõõtmist" müüdud üksnes saksa keeles üle kahe miljoni eksemplari ning muudes maailma keeltes veel üle nelja miljoni. Arvestades stereotüüpse saksa romaani mainet leheküljepikkuste lausete ning ajalooängi kangutamisega, ei ole maailm saksa romaani jaoks lahke paik – seetõttu on tegu väikese kirjandusliku imega.

"Maailma mõõtmine" on ajaloolistel tegelastel ja sündmustel põhinev fiktsioon kahest 19. sajandi Saksamaa suurkujust, loodusteadlasest Alexander von Humboldtist ja matemaatik Carl Friedrich Gaussist. Raamat on ülesehituselt paralleel-elulugu kahe mehe tegemistest. Pikkade kirjelduste asemel on Kehlmanni stiiliks otsekõneta napid laused, mis on triiki täis kuiva huumorit. Kuigi peategelased olid laias laastus kaasaegsed, siis on nende peamiseks ühendavaks punktiks, stardipauguks ja finišiks valitud kohtumine Berliinis 1828. Enamikes muudes punktides on nende lood vastandlikud, Gauss on vaesest perest pärit loomulik talent, lapsgeenius.

Alexander von Humboldt pärines Preisi aadliperest ning raamatust võib lugeda, kuidas laste saatust plaanides kirjutas tema ema mitte vähem kui Goethele endale, millist teed neile valida – nii sai ühest pojast humanitaar ning teisest loodusteadlane. Kui Humboldt on salongidega harjunud mees, kes tahab ronida iga uue mäe otsa ja mõõta ära selle kõrguse, uurida inimsööjaid ning tulemägesid, siis Gauss kirjutab matemaatika alusuurimusi kodunt lahkumata, maadleb raha ja naistega seotud probleemidega ning on seltskondlikus plaanis üsna tahumatu ja tormab pulmaööl naise kõrvalt üht arvutust korrigeerima. Kuigi seda nii otseselt ei lahata, siis Humboldti on raamatus küllaltki levinud seisukoha tuules kujutatud kapihomona. See kontrast on esitletud ohtra kuiva ja nentiva huumoriga, mis vähemasti sellise stiili austajat sunnib raamatut paari õhtuga läbi lugema. Kuigi "Maailma mõõtmine" ei ole otseselt naljaraamat, siis selle põhjapanevaim panus maailma kirjanduse on teadmine, et ka sakslane võib osata peenemat nalja teha, kuigi näiteks ka Anthony Hopkins nendib filmis "Kaks paavsti" Benedictus XVI kehastades, et "see oli saksa nali, see ei pea olema naljakas".

"Maailma mõõtmisest" valmis 2012. aastal samanimeline film, kuid paraku ei suuda see kaugeltki sama hästi edasi anda raamatu edu aluseks olevat stiili. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: