21. sajandi 50 olulist romaani: Haruki Murakami ja Marjane Satrapi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Haruki Murakami
Haruki Murakami Autor/allikas: famousauthors.org

Viiendik sajandist on möödas, kultuurikriitik ja kirjastaja Tauno Vahter võtab kolmapäeviti kultuuriportaalis kokku esimese kahe kümnendi parima ilukirjanduse, iseloomustades igal kolmapäeval kaht mõjukat romaani.

Haruki Murakami

"1Q84"

Jaapani keeles 2009–2010, eesti keeles 2013–2014, tõlkinud Margis Talijärv

1190 lk

Armastus, kuriteod ja sektid 1980ndate Jaapanis ning selle paralleeluniversumis, unustamata kasse.

Haruki Murakamit on loetud alates 1990ndatest igal aastal potentsiaalsete Nobeli kirjanduspreemia kandidaatide hulka, kuid seni on ta sellest ilma jäänud. Mõnel hinnangul on ta selle jaoks liiga populaarne, sest pisikese liialdusega võib öelda, et iga uus Murakami romaan müüb Jaapanis esimese kuuga üle miljoni eksemplari. Kuigi menukamad manga- ja krimiautorid müüvad veel oluliselt rohkem, on Murakami maailma moodsamas ilukirjanduses siiski selgelt tuntuim jaapanlane – kui Kazuo Ishiguro pälvis 2017. aastal Nobeli, oli paljudele jaapanlastele üllatus, et selline kirjanik on üldse olemas, kuna Londonis elavat Ishigurot vähemalt tolle hetkeni jaapani kirjanduse osaks ei loetud.

Murakami neljateistkümnest romaanist on eesti keeles ilmunud kuus. Kui tema varasematest teostest on tuntuim 1960ndate Tokyo tudengielule ja ka tollastele rahutustele keskenduv "Norra mets", siis 21. sajandil ilmunud raamatuist on tuntumad "Kafka mererannas" ning "1Q84". Mõlemad sisaldavad ohtralt elemente, mida võiks vastavalt rikutuse astmele lugeda sürrealismiks, maagiliseks realismiks või isegi ulmeks.

Algselt kolmes osas ilmunud ja nüüd sageli ka ühe paksu köitena saadaval "1Q84" on mammutlik teos, milles kokku segatud peaaegu stereotüüpselt jaapanlik armastuslugu, Jaapani ühiskonna kirjeldus, ajalooline romaan, kriminaalne süžeeliin ning fantaasiamaailm. Lihtsustatult öeldes on 1984 toimuva raamatu kesksed tegelased kolmekümnendates Aomami ning Tengo. Aomami on spordiklubi treener, kelle eraelu on "mõnevõrra heitliku iseloomuga" ning teel ühele kohtumisele sattub ta liiklusummikusse. Taksojuhi soovitatud imelik otsetee viib Aomami olukordadesse, mis tekitavad temas kahtluse, et ta ei viibis enam endises tegelikkuses, vaid mingis paralleelmaailmas, sest ajalehed mainivad sündmusi, mille toimumisest ta midagi ei tea ning lugejale esialgu teadmata põhjustel paneb ta toime raskeid kuritegusid. Teises suures liinis on Tengo avaldamata kirjanik, kellele kirjastaja teeb ettepaneku hakata noore debüütkirjaniku variautoriks. Pikkamisi hargnema hakkavas loos selguvad seosed salapärase sektiga ning tegelaskujude liinid hakkavad omavahel kokku jooksma.

Murakamile tüüpiliselt esineb lõputult kõrvalepõikeid kõikvõimalikele põgusatele teemadele maailma ajaloost, klassikalisest muusikast, muinasjuttudele kassidest või näiteks telekamaksu kogumisest ja kõigele lisaks kumab taevas kaks kuud. Suurele mahule vaatamata on tegu üsna kergesti loetava raamatuga, sest Murakami lause on selge, jutustav ning tihti kerge huumoriga. Väiksema mahu (pea 600 lk) ja tihedama absurdi huviline võiks sellele eelistada Murakami varasemat romaani "Kafka mererannas".

 

Marjane Satrapi

"Persepolis"

Prantsuse keeles 2000–2003, eesti keeles 2008, tõlkinud Meelis Rohtla

352 lk

Kuidas jääda inimeseks ja kasvada naiseks islamirevolutsiooni järgses Iraanis?

Sõnapaar "graafiline romaan" on eufemism mahukama koomiksi kohta, mis peaks justkui tõestama ja vabandama, et ka see on ilukirjanduse žanris oluline või täieõiguslik nähtus. 21. sajandil ei peaks see suuremat tõestamist enam vajama, see on mujal ammu tavalisem nähtus kui nahkseelikus pereemad mõminaräpi kontserdil, ning "Persepolis" ei jää selles nimekirjas ainsaks omasuguseks.

Marjane Satrapi "Persepolis" on üks tunnustatumaid graafilisi romaane, mis ei seondu superkangelaste maailmaga. Mingeid paralleele võib tuua holokaustist rääkiva Art Spiegelmanni "Mausiga", mis on ilmselt kõigi dokumentaalsel alusel koomiksite kaudne mõjutaja. Vaatamata süngetele teemadele suudetakse mõlemas asjast rääkida spetsiifilise musta huumori võtmes.

Igapäevaste kangelastegude mõttes on ka Satrapi väikestviisi kangelane, sest ta on sündinud 1969 Iraanis, mis enne 1979. aasta islamirevolutsiooni oli võrdlemisi läänelike kommetega riik. "Persepolis" on lugu Satrapi perekonnast, tema lapsepõlvest ja drastilistest muutustest riigis. Igapäevaelu muutuste ja seda tunnistavate inimeste omavaheliste vestluste kirjeldamise abil on see palju vahetum õppematerjal kui enamik ajalooraamatuid või dokumentaalfilme. Pärast esialgset optimismi korrumpeerunud šahhi kukutamise järel kaasnevad uue rangelt islamistliku võimuga piirangud igal tasandil, mis pikkamööda üha karmistuvad. Sõbrad ja sugulased langevad tagakiusamise alla, kombepolitsei ja mullad soovivad kontrollida rangelt noorte riietumist ja meelelahutust ning võimalus pisiasja eest vangi sattuda või surma saada on käegakatsutav. Vanemad leiavad võimaluse saata Marjane Austriasse prantsuse kooli õppima, kuid kohanematuse tõttu sealse eluga on tüdruk vahepeal Viinis sisuliselt kodutu.

Pärast vahepealset Iraani naasmist kolib Marjane vanemate soovitusel Prantsusmaale, kus "Persepolis" ilmus algselt nelja vihikuna ja sai ruttu äärmiselt populaarseks. 2007. aastal valmis raamatu põhjal pooleteisttunnine animatsioon, mis pälvis Cannes´i festivalil žürii eripreemia. Avatud Eesti Fondi toel ilmus raamat aastal 2008 ka eesti keeles ning autor käis Tallinnas raamatut esitlemas.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: