21. sajandi 50 olulist romaani: Mitchell ja Jonevs ({{contentCtrl.commentsTotal}})

David Mitchell
David Mitchell Autor/allikas: David Mitchelli ametlik Facebooki leht

Viiendik sajandist on möödas, kultuurikriitik ja kirjastaja Tauno Vahter hakkab kolmapäeviti võtma kokku esimese kahe kümnendi parimat ilukirjandust, iseloomustades igal kolmapäeval kaht mõjukat romaani.

David Mitchell

"Pilveatlas"

The Cloud Atlas (inglise keeles 2004/ e.k. 2006, tõlkinud Aet Varik)

580 lk

Ühelauseline kokkuvõte: Juhus ja võim seovad sündmused Vaikse ookeani saartel 19. sajandil ja postapokalüptilise robotiteühiskonna

 

David Mitchell (sündinud 1969) on üks kirjanikke, kes armastab žongleerida eri teemade, keskkondade, ajastute ja stilistiliste võtetega. Muuhulgas satub lugeja tema raamatuis 19. sajandi Jaapanisse, Ermitaaži saalidesse, Colombia kirjandusfestivalile ning 1960ndate muusikaskeenele. Kuigi Mitchellil on ka vaid ühele teemale keskenduvaid romaane, on üks tema meelisvõtteid traageldada kokku esmapilgul täiesti eraldiseisvaid lugusid. Sellistest raamatutest on kõige tuntumad Mitchelli debüütromaan "Varikirjas" (1999, e.k. 2011) ning kolmas romaan "Pilveatlas", mis pälvis rea kirjanduspreemiaid ning nomineeriti ka Bookeri, Nebula ja Arthur C. Clarke´i auhindadele. Kuigi need viimased võivad tekitada tunde, et tegu on ulmeromaaniga, siis kindel žanriline määratlemine on selle raamatu puhul üsna mõttetu ettevõtmine – mis ongi üks mitmekihilise moodsa romaani tunnus.

"Pilveatlase" tuumiku moodustavad kuus lugu. Esmalt tutvustatakse lugejale 19. sajandi keskel Vaikses ookeanis asuvatele Chathami saartele jõudnud ameeriklast ja leebelt öeldes keerulisi suhteid kohalike vahel, siis hüpatakse muusikute elule 1930ndate Brugges, keskkonnaaktivistidega seotud juhtumile 1970ndate Californias ning Londoni kirjastuselule, kuni sujuvalt jõuame välja tulevikuühiskonnani, kus valitseb robotjumala kultus. Raamatu ülesehituse struktuurset keerukust süvendab see, et iga lugu on mingi detaili kaudu seotud eelmise looga, need katkevad ning hiljem hakkavad peegelpildis tagasi kerima ja uroboroslikult ennast õgima.

Mõnegi teise raamatu puhul võiks kirjeldus tunduda kergelt hirmutav, kuid Mitchelli keelekasutus on nauditavalt lopsakas, humoorikalt kujundlik ning erinevates lugudes muutub nii toon kui žanr, peale vastava ajastu kirjelduste jääb korduma juhuslikkuse tähtsus. Ka eestikeelses tõlkes on selle edastamisega hästi hakkama saadud. 2012 valmis "Pilveatlasest" film vendade, vabandust, nüüdseks juba õdede Wachowskite ja Tom Tykweri käe all. David Mitchell külastas Tallinnas festivali HeadRead 2012. aastal, tänavu suvel ilmub tema üheksas romaan, mis räägib fiktiivsest 1960ndate ansamblist Utopia Avenue. 

 

 Jānis Jonevs

"Jelgava 94"

(läti keeles 2012/ e.k. 2017, tõlkinud Mikk Grīns)

340 lk

Suureks kasvamise ja Nirvana fännamise võimalikkusest Läti väikelinnas 1990ndatel.

 

"Jelgava 94" on üks viimase aastakümne populaarsemaid Läti romaane. Selle tegevus võiks vabalt toimuda ka mõnes Eesti väikelinnas, aga toimub Jelgavas, nii et tulemuseks on võrdlemisi koomiline läti arenguromaan. 1980 sündinud Jonevsi raamat on arusaadavalt autobiograafiline, peategelane on teismeline koolipoiss ning sündmused käivituvad uudisega Kurt Cobaini enesetapust (5. aprillil 1994). Edasi kõigub tegevus kahe põhiteema vahel, teismelise poisi ootuspärased kasvuvalud, kool, armastus ja alkohol ning sukeldumine muusikamaailma.

Kõige selle taustsüsteem on 1990ndate võrdlemisi lohutu ja sitane argielu, mis tagantjärele tundub hullem kui oli tollal päriselt elanud ja kasvanutele, sest materiaalsete võimaluste nappuse tõttu ei jäänud elu elamata. Nagu Nirvana nimi vihjab, siis kohaliku disko asemel (ma ei ole kindel, mis on Läti mõistes kohane vaste meid 90ndatel tabanud Viljandi disko orofekaalviirusele) on peategelase huvialaks heavy ja metal ning muidugi kaasneb sellega teatud koomikat, kui ise üritatakse oma iidolite moodi olla või bändi teha vanajumala selja taga, aga peale selle ka nostalgilist kirjeldust fännide hingeellu ja näiteks erinevate kassetide ümbersalvestamise otsimist (muuhulgas saab teada, et lätlaste variant plaadimäest leidis aset kuskil Riia lähedal metsas, nii et seda polnud üldse lihtne üleski leida). Nii on "Jelgava 94" mõnes mõttes läti versioon Nick Hornby "Elu edetabelitest", aga XXI sajandil pole sellised teemad briti vananevate hipsterite ainuõigus. Kahjuks tuleb küll mainida, et raamatu eestikeelne tõlge on üsna vigane.

Mässajast sai lõpuks ikkagi tavaline kammitud inimene, Jonevs on töötanud reklaamibüroos ja kirjutanud ka näiteks lasteraamatuid ning teatrile. "Jelgava 94" on tänu alustavatele kirjanikele jagatavale Euroopa Liidu kirjandusauhinnale üks viimaste aastate tõlgitumaid läti romaane koos Nora Ikstena suguvõsalooga "Emapiim" (e. k. 2018). Mullu valmis Jonevsi teosest samanimeline mängufilm, mida sai PÖFFil näha ka meil. Ka film on vaadatav, kuigi tehtud raamatust koguperelikumaks.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: