Cixin Liu

"Kolme keha probleem"

Hiina keeles 2008 (三体) , eesti keeles I osa 2019, inglise keelest tõlkinud Raivo Hool

I osa 433 lk, triloogia ca 1300 lk

Hiinlased on meie ainus lootus päästa Maa tulnukate eest

Hiina kirjandust teatakse läänemaailmas vähe, kuigi kaks hiinlast on pälvinud Nobeli kirjanduspreemia. 2000. aastal preemia pälvinud peamiselt näitekirjandusega tuntud ja Prantsusmaal elav Gao Xingjian on ilmselt üks viimaste aastakümnete kõige vähem tuntud laureaate üldse, natuke paremini teatakse Hiinas populaarset Mo Yani, kellelt eesti keeles on ilmunud üks tema peateoseid "Punane sorgo", ajalooline suguvõsaromaan, mida küll on samuti raske nimetada ülemaailmseks menukiks.

Küll aga on täiesti ebareeglipärane menuk endise Nianziguani elektrijaama inseneri Cixin Liu (sündinud 1963) triloogia "Mälestusi Maa minevikust", mida tuntakse triloogia esimese osa järgi ka nimega "Kolme keha probleem". Tegemist on hardcore-kosmoseulmeromaaniga, mille kõrval näiteks viie aasta tagune Andy Weiri "Marslane" on nagu lasteraamat. "Kolme keha probleem" ilmus Hiinas 2008, kuid suurema leviku sai pärast ingliskeelset tõlget 2015 – sellest sai esimene Hugo preemia pälvinud Aasia autori romaan.

Kuna "Kolme keha probleem" puudutab eriti alguses ka Hiina ajalugu, on teose tõlkeid arusaadavuse huvides pisut kohandatud. Hiina teadlase eksperimendi käigus saadetud signaal jõuab kuskil galaktikas võõra tsivilisatsiooni esindajani, kes saadab vastuse ja keelab talle vastata, sest siis saadakse Maa asukoht teada. Teadlane siiski vastab ning algab pikk ja keeruline protsess, milles Maa peab end mobiliseerima Trisolarise tsivilisatsiooni rünnaku ees. Selle käigus selgitatakse lugejale erinevaid astrofüüsika probleeme ja võimalikke uusi tehnilisi lahendusi, kirjeldatakse Hiina kultuurirevolutsiooni ja antiik-ajalugu, tutvustatakse tervet müriaadi muutuvaid tegelasi ja pidevaid süžeepöördeid, pakutakse mh vaadet asjadele sipelga perspektiivist ning sündmuste ajaline ulatus on umbes 20 miljonit aastat. Pärast Luo Guanzhongi  "Kolmevalitsust" muidugi ei peaks ehk vähemat ootamagi, siin võib kergelt segadusse sattuda.

Raamatu poliitiline alltekst pole just eriti hoolikalt varjatud, see kõlab omamoodi hümnina Hiina ja läänemaailma või USA vastasseisule. Kui kuskil on konkureeriv jõud, siis on õigustatud selle purustamine, ideaalidele tuleb alati eelistada julma pragmaatikat. Pole siis ime, et tegu on ka Hiina võimude poolt soositud raamatuga, mida reklaamivad parteijuhid ja autori tekste on lisatud kooliõpikutesse, ka on autor toetanud oma kommentaarides erinevaid Hiina poliitilisi otsuseid, näiteks uiguuride "ümberkasvatuslaagreid". Ulmekana on "Kolme keha probleem" siiski huvitavalt hullumeelne ja kindlasti aitab selle lugemine mõista kaasaegset Hiinat paremini kui ükski pehme jõu raames korraldatud laternafestival. Hiinlased on raamatust teinud ka mängufilmi, aga väidetavalt kehva tulemuse tõttu on see juba aastaid riiulil.  

Fredrik Backman

"Mees nimega Ove"

Rootsi keeles 2012 ("En man som heter Ove") , e.k. 2016, tõlkinud Ene Mäe

320 lk

Torisev leskmees üritab leppida muutuva maailmaga ja leiab ootamatu sõbra

Maailm vananeb, vanaduspõlv muutub ja on selge, et küpsemas eas ei tähenda elu sugugi vaid Osooni või lotosaadete vaatamist ja suka kudumist, tänapäeval peab olema ettevaatlik, et taevast mõni järjekordne langevarjuhüpped avastanud vanur pähe ei saja või Metallica kontserdile suunduvale hooldekodu bussi rataste alla ei jää.

Neid muutusi on näha ka kirjanduses, 21. sajandi algul on toimunud geriaatriline emantsipatsioon. Selle žanri raamatute peategelased on vanemad inimesed, nende teod, tunded ja soovid, mida varem oleks ehk peetud natuke kohatuks. Mõned tuntumad näited on Jonas Jonassoni "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus", Catharina Ingelman-Sundbergi "Vanaproua, kes röövis panka" ning Hendrik Groeni "Salapäevik. Hendrik Groen, 83¼ aastat vana". Võrdlemisi jantliku süžee taga on kõigil sarnane eluterve suhtumine, et ei tohi ennast üksnes vanuse tõttu lasta suruda kindlatesse raamidesse ja nii siis hakataksegi põgenema vanadekodudest ja röövima panku. Meil on pisut sarnast teemat käsitletud ka näiteks Urmas Vadi näidendis "Kohtume Trompetis" (2004).
 
Samasse žanrisse kuulub rootslase Fredrik Backmani "Mees nimega Ove", mis enam kui neljakümne tõlkega on omasuguste seas müüdumaid. Raamatu lähtekoht on lihtne, peategelane on levinud tüpaaž, kõigi naabrite ja üldse poole inimkonnaga õiendav vanamees Ove, kelle arvates ei oska inimesed midagi korralikult teha. Ta sõidab ainult Saabiga, vihkab ametnikke ja usub, et peale tema ei oska keegi korralikult liigelda. Kui naabermajja kolib elama perekond iraanlannast naisega, hakkab tasapisi selguma lugu Ove karuse oleku taga ja kombineeritakse põlvkondlikke, ealisi ja rahvuslikke eelarvamusi kommunaalhuumori ja pisarakiskujaliku armastuslooga.
 
2015. aastal valmis raamatust rootslaste samanimeline film, kuid ingliskeelse linateose arendamisega on juba mitu aastat tegelenud Tom Hanks. Backmani raamatutest on eesti keeles ilmunud veel "Vanaema saatis mind ütlema, et ta vabandab", "Britt-Marie oli siin" ning "Mida mu poeg peaks maailmast teadma".