Michael Chabon

"Juudi politseinike ametiühing"

Inglise keeles 2007 ("The Yiddish Policemen´s Union")

414 lk

Alkohoolikust juudi politseinik uurib Alaskal võimaliku uue messia mõrva.

Michael Chabon (sündinud 1963) on võib olla kõige tuntum ja auhinnatum USA kirjanik, kellest enamik midagi kuulnud ei ole. Ühtlasi on ta tõestus, et ka kahe juristi lahutatud abielust võib sündida midagi head. Chaboni lõputöö Irvine´i ülikoolis oli debüütromaan "Pittsburghi müsteeriumid", mille tema õppejõud salaja kirjandusagentuurile edastas ning 1980ndatel toimuv suureks kasvamise lugu pälvis kohe tähelepanu ja müüs hästi. 2008 tuli sellest välja ka filmiversioon, mis kukkus täielikult läbi – mis on kõigest üks äpardumine Chaboni teostega seotud õnnetute filmiprojektide reas.

Praeguseks on Chabon avaldanud kaheksa romaani ja portsu muid tekste, millest meie lugejale on kõige tuttavam ehk omadega puntras kirjandusprofessorist rääkiv "Imepoisid", millest 2000 valmis Michael Douglasega film. Chaboni raamatutest umbes pooled on seotud tema enda lapsepõlve või hilisema eluga, teised on eksperimenteerivamad. Sarnaselt John Irvingile 1970ndatel ja 1980ndatel on Chabon väga populaarne tudengite seas, kuigi ta ise on kinnitanud, et "leidis endale täiesti uue lugejagrupi", kui üks ajakiri mainis teda ekslikult kõige huvitavamate uute gaykirjanike nimekirjas.

Kuigi USAs peetakse Chaboni peateoseks pigem 1940ndate koomiksiäri kuldajaga seotud mahukat teost "Kavalieri ja Clay imelised seiklused", sobib alustuseks ette võtta pigem "Juudi politseinike ametiühing", mis pälvis nii Hugo kui Nebula preemia. Järjekordselt on tegu žanritevahelise teosega, kus on kokku pandud krimiromaan, alternatiivajalugu ning rahvuslikud eripärad.

Ajaloolises plaanis on raamatu aluseks päriselt Roosevelti lauale jõudnud ettepanek asustada Saksamaal ja Austrias tagakiusamise alla langenud juudid Alaskale. Tänu sellele on suur osa juute pääsenud, kuid araablased on hävitanud Iisraeli riigi. Sakslased on omakorda löönud Nõukogude Liidu vägesid, nii et Berliini on lõpuks heidetud tuumapomm. Suure maailma sündmused on pigem taust, sest põhisüžeeks on Sitka alkohoolikust politseinik, kes peab lahendama kohaliku maffiabossi poja mõrva. Selle taustaks on kirev lugu juutide ja kohalike põliselanike kommetest ja poliitikast, mis on kirjutatud mõnevõrra coenliku huumoriga. Vendade Coenite parallel pole juhuslik, sest just nemad pidid tegema raamatust filmi, kuid nagu mitmete Chaboni raamatutega juhtunud, jäi see filmitööstuse eksperimentaalseid käsikirju kartvas masinavärgis seisma.

Maylis de Kerangal

"Parandada elavaid"

Prantsuse keeles 2013 , eesti keeles 2017, tõlkinud Leena Tomasberg

213 lk

Kas sina oled juba nõustunud elundidoonorlusega?

Nii mõnegi ka siia nimekirja kuuluva autori kohta võib öelda, et ta kirjutab igas uues romaanis suures osas ühte ja sama lugu. Prantsuse kirjaniku Maylis de Kerangali (sündinud 1967) kohta seda ei saa öelda. Näiteks räägib tema läbilöögiromaan "Naissance d'un pont" ühe silla konstrueerimisest ja ehitamisest, "Un chemin de tables" restoranimaailmast ja "Corniche Kennedy" ekstreemsete vettehüpetega adrenaliini otsivatest noortest. Varem suures Gallimardi kirjastuses töötanud de Kerangali seni tähtsaimaks romaaniks on "Parandada elavaid", mis räägib elundidoonorlusest. See raamat sobib hästi iseloomustama üht viimase aastakümne tugevat temaatilist trendi – meditsiiniteemade populaarsuse järsku tõusu nii aime- kui ilukirjanduses. Mõned tuntuimad ka eesti keeles saadaval näited on neurokirurg Henry Marshi "Ära tee kahju", Adam Kay "See teeb haiget" ning Bill Brysoni "Inimkeha". See näitab, et praegusel ajal on väga tavaline leida raamatuid väga spetsiifilistel teemadel.

"Parandada elavaid" on raamat elundidoonorluse tsüklist. Siin pole eriti oluline küsimus, mis lõpuks saab (on ju arusaadav, et keegi peab süžee käivitumiseks surema), vaid küsimus on protsessis ja kulgemises. Võrdlemisi napi mahuga raamat koosneb lühikestest peatükkidest ja need omakorda üsna pikkadest voogavatest lausetest, mis kirjeldavad protsessi erinevate osapoolte rolli: on doonor, esmaabitöötajad, arst, omaksed ja keegi, kes vajab uut elundit. Tavapärase draama või pisarakiskumise asemel on tekst kirjutatud hea tunnetusega, see on isiklik, aga mitte melodramaatiline. Oma roll on arsti käsitööoskusel, omaste kõhklustel ja nende veenmisel ning kirjeldus kogu sellise süsteemi köögipoolest.

Raamatu täiendav tegelane on tempo ja liikumine, ühest küljest on see stilistiline võte, teisalt iseloomustab umbes 24 tunni jooksul toimuvate sündmuste kiirustamise põhjust – võimalust päästa elavaid. Intensiivravipalatis viibinud inimene loeb seda teksti ilmselt teistsuguse hoiakuga kui nii mõnigi teine. Raamatu põhjal on 2016 valminud samanimeline film.