Hilary Mantel

"Wolf Hall"

Inglise keeles 2009, e.k. 2011, tõlkinud Karin Suursalu

559 lk

2000 lehekülge higi ja ootust, et Thomas Cromwelli pea lõpuks maha löödaks.

Twitteri avangardi enesekiitusest hoolimata pole lugev inimkond kaotanud lõplikult huvi liikuvast aabitsast pikemate tekstide vastu. Õigupoolest on 21. sajandi kirjanduses endiselt üllatavalt palju pakse raamatuid ja ka menukate teoste seas. Küll aga võib täheldada kahanevat huvi klassikaliste vanamoodsate ajalooliste romaanide vastu, kuigi leidub erandeid. Neist ehk silmapaistvaim on Hilary Manteli triloogia 16. sajandi Inglismaast. Esimene osa "Wolf Hall" ilmus 2009. aastal, teine osa "Aeg äratada surnud" 2013 ning pea tuhande lehekülje paksune viimane osa "Peegel ning valgus" peaks ilmuma tänavu märtsis.

Hilary Mantel (sündinud 1952) on hariduselt jurist, kuid töötanud muuhulgas filmikriitiku ja retsensendina. Tema varasemad raamatud rääkisid näiteks elust Saudi-Araabias ning Prantsuse revolutsioonist, mõn neist pälvis ka tunnustust, kuid tõeline läbimurdeteos on "Wolf Hall", mis pälvis ka Bookeri preemia. 16. sajandi Inglismaaga seostub kohe Henry VIII valitsusaeg ning kuninga kuus värvikat abielu. Triloogia keskne tegelane ei ole siiski Henry VIII, vaid tema üks lähemaid abilisi Thomas Cromwell, lihtrahva hulgast kuninga soosikuks tõusnud niiditõmbaja, keda võis kõrghetkel pidada riigi teiseks kõige mõjuvõimsamaks isikuks. Triloogia esimene osa räägib Cromwelli esiletõusust, lõpututest õukonnaintriigidest, Henry VIII kahest esimesest abielust ning loomulikult ka katoliku kirikuga suurenevast lõhest.

Raamat kubiseb erinevatest ajaloolistest tegelastest ja vanamoodsa ajaloolise romaani kombel on siia lisatud ka näiteks Tudorite ja Seymoride sugupuud (Wolf Hall on Seymouride suguvõsa mõisa nimi). Triloogia teine osa "Aeg äratada surnud" keskendub järgmise naise Jane Seymouri loole, kelle hukus oli oluline osa ka Cromwellil. Ka teine osa pälvis Bookeri preemia ja sellega sai Mantelist esimene naine, kes on saanud antud preemia kaks korda.

Kuigi "Wolf Hall" ja Cromwelli-triloogia on Inglismaal ääretult populaarne ja seda on ka üksjagu palju tõlgitud, tuleb siiski lisada hoiatus, et tõenäoliselt meeldib see üksnes Briti ajaloo ning ajalooliste romaanide fännidele ja ennustan, et mõnelgi läheb selle lõpetamisega raskeks, raamatuga võiks komplektis kaasa tulla padi. Ajastu sündmused on pöördelised, kuid jurisprudentsi spetsialist Manteli stiil on võrdlemisi kuivapoolne ja Downton Abbey laadis kerget jalutuskäiku siit oodata ei ole. Kergema vastupanu teed minnes on võimalik vaadata raamatu alusel valminud BBC lühisarja. Kes aga hindab kõrgelt Sienkiewiczit ja Gravesi, leiab siit rohkem rõõmu.

Sally Rooney

"Normaalsed inimesed"

Inglise keeles 2018 ("Normal People"), eesti keeles pole veel ilmunud

266 lk

Selgub et ka 21. sajandil võib armastus olla keeruline ja endiselt oleme lillekesed pasameres.

Kakskümmend aastat tagasi võidi isegi Kopli trammipeatustes arutada, kes sõpruskonnast on rohkem Samantha või Carrie ning samastuti mõnevõrra maalähedasema Bridget Jonesi hädadega. Topelt-öko-macchiato ajastul on mõlemad sama aegunud nähtused kui lumipesuga teksatagis avalikku kohta ilmuda. Sally Rooney (snd 1991 Iirimaal), keda on nimetatud "Snapchati Salingeriks" ja "lumehelbekeste põlvkonna hääleks", esindab siin nimekirjas moodsate naistekate muutunud nägu.

Rooney on kirjutanud seni kaks romaani, "Vestlused sõpradega" (2017, eesti keeles 2019) ning "Normaalsed inimesed" (2018), mis mõlemad on hästi müünud. Iirimaa ilmselt tuntuimas kõrgkoolis, Dublini Ülikooli Trinity College´is Ameerika kirjandusele spetsialiseerunud Rooney töötas restorani administraatorina, kuni tema lühijutte märkas maineka Wylie kirjandusagentuuri töötaja ja ta kirjutas lõpuni oma debüütromaani. "Vestlused sõpradega" räägib ühe tudengipaari suhtest keskealise paariga, mis ootuspäraselt areneb pisut väärakaks armusuhteks. Natuke kompaktsem teine romaan "Normaalsed inimesed" on armastuslugu, mille peategelased on Iiri väikelinnas Sligos elavad Marianne ja Connell. Marianne on koolis tõrjutud tüdruk, kellel on salajane suhe kooli ühe populaarseima poisi Connelliga. Loomulikult on tüdruk rikas ja poiss vaene ning viimase ema töötab esimese perekonna juures koristajana.

Peamiselt keskkooli lõppu ja ülikooliaastaid puudutav raamat jälgib Marianne'i ja Connelli kokku-lahku suhet, kus üritatakse hakkama saada asjaoluga, et ühe sotsiaalne tähetund on olnud koolis ja teisel saabub ülikoolipäevil. Pole vist vaja lisadagi, et ka Marianne käib Trinity College´is.

Kuna kokkuvõte kõlab võrdlemisi banaalselt, jääb ehk natuke arusaamatuks, miks üldse vaieldakse kriitikas selle üle, kas Sally Rooney raamatud on naistekad või aegadeülesem kirjandus? Laskumata liialt naisteka kui termini ebamäärasesse olemusse, on keskmine Rooney lugeja kahtlemata valge noorem või keskealine naine. Rooney lemmikteemaks on immitsevad või ebastandardsed suhted ja kuidas need osalistele haiget teevad või neid muudavad, kuid nüüd, mil isegi president kutsub arutlema seksist robotitega, ei ole seal midagi päris uut. Jah, need raamatud on pigem naistekad, aga nad on kirjutatud ladusalt, kasutavad praeguse aja märksõnu ja endine tudengite väitlusmeister armastab kasutada telesarjalikku ping-pong suhtlust, kus osalised üksteise üle (vähemalt enda arvates) vaimukalt ironiseerivad ja lööke jagavad, sekka pisut uusvasakpoolset kapitalismi- ja sotsiaalkriitikat (raamat toimub 2008. aasta majanduskriisi järel), tüüpilist iiri ängi (katoliiklusega seotud küsimuste asemel pigem seisuslikkuse plaanis) ja maailmavalu, nagu noorte elus ikka.

Paralleele võib tõmmata ka Nick Hornby teostega või 2009. aastal ilmunud David Nichollsi ühe-hiti-imega "Üks päev", aga nende autorid on ju kõigest mehed, Rooney raamatute peategelased on ebakindlad, kuid pikkamööda üha rohkem pead tõstvad naised. Sõltumata sellest, kas lõppude lõpuks on tegu lihtsalt loetava naistekaga või millegi enamaga, on Rooney endast kiirelt teatud märgi jätnud. Raamatust "Normaalsed inimesed" valmib tänavu kevadel Hulu ja BBC lühisari.