Aasta pärast "Normaalsete inimeste" ilmumist väntas BBC sellest ka teleseriaali. Noorteromaani keskmes on koolikaaslased – rikas, kuid inetu ja ebapopulaarne Marianne ning vaene, kuid ilus ja populaarne Connell, kelle ema käib tüdruku vanemate luksuslikus villas koristamas. Noorte pöörasest intiimsest kiindumusest saab aja jooksul võimu- ja klassivõitluse lahingutander.

"Minu jaoks on parim võti sellesse romaani autori enda öeldud lause, et teda huvitab väga intiimsus," rääkis "Aktuaalsele kaamerale" kirjanik Eia Uus. "Ses romaanis on väga erinevaid intiimseid hetki. Mitte ainult seksi, vaid seda, kuidas tekib inimestevaheline soojus ja lähedus ning kuidas me konstrueerime teineteist."

Kuna jutustaja vaatepunkt muutub, siis näeb raamatus Uusi sõnul seda, kuidas me proovime teiste inimeste mõtteid lugeda, ja kuidas me teeme ise järeldusi enda mõtete järgi, mitte tingimata selle järgi, mis teine on öelnud.

Kuigi "Normaalsed inimesed" on esmapilgul tavaline noorteromaan, teeb selle raamatu huvitavaks see, et ta on preemiatega üle külvatud ja paljud räägivad sellest kui millestki suurepärasest.

"Ma ei saanud lugedes aru, mis on selle põhjus, et seda raamatut nii palavalt armastatakse ning hakkasin jälgi ajama ja lugema selle kohta väga palju ning sain aru et välismaal – Inglismaal, Ameerikas – on klassiühiskond teema, millest tänapäeva näiliselt klassitus ühiskonnas on vähe teoseid, mis seda nii õrnalt käsitlevad kui see raamat," selgitas Uus.

Selle raamatu juures on väga paljudele sümpaatne näiline lihtsus, lisas ta. "See ei ole kirjutatud vanaaegselt korrektsemalt kirjakeeles, vaid lobedas kõnekeeles." Aga eesti keeles on seda lugeda natukene raskem, sest eesti keeles on "tema" nii nais- kui meesinimene. "Inglise keeles nõuab see vähem keskendumist, sest on he ja she."

"Normaalsed inimesed" on Uusi sõnul omamoodi ajatu, sest lugedes ta isegi ei märganud, millal tegevus toimub. "Ühel hetkel hakkasin mõtlema, et mis ajastust me üldse räägime ja mulle tundus, et tegu on 50ndatega, ja siis mõtlesin et võib-olla ka 80ndatega," kirjeldas ta.

"Aga siis märkasin, et tegelased kasutavad Maci sülearvuteid ja kuulavad Vampire Weekendit ning tuleb välja, et tegevus toimub üsna tänapäevasel ajal. See on kvaliteet, et tekstis on midagi üllatavalt nostalgilist, kuigi autor on sündinud 1991."

Raamatu suurimaks nõrkuseks peab Uus seda, et kõik oli veidike liiga mustvalge tema maitse jaoks. "Tegelased olid kas läbini halvad või head, et varjundeid oli vähe. Ma pole sellest tehtud seriaali vaadanud, aga põhiline, mille ümber furoor tekkis, on see, et raamatus on kulutatud palju lehekülgi näitamaks, kui kole on naispeategelane ja samas seriaalis mängib seda endine modell, siis see oli paljudele raamatu armastajatele väga vastukäiv."

Uus märkis, et võib-olla on tal praegu seda raske täie süvenemisega lugeda, kuigi 20-aastaselt oleks see talle ilmselt väga meeldinud.

"Selle romaani puhul on huvitav ka see, et kui vaadata lugejate arvamusi, siis väga palju antakse raamatule üks või kaks tärni ja küsitakse, "mis asi see nüüd oli" ja see on minu meelest üks põhjus, miks see raamat on nii suur menuk, et seda kas väga armastatakse või ei sallita ja inimene tahab siis oma silmaga näha, kumb on tema arvamus ja mis tema sellest arvab."