Arvustus. Teistega olemisest ja iseolemisest ({{commentsTotal}})

Kirjanik Sally Rooney.
Kirjanik Sally Rooney. Autor/allikas: Nils Jorgensen/Capital Pictures/JOR/Capital Pictures/SCANPIX

Sally Rooney

"Vestlused sõpradega"

Tõlkinud Triin Tael

Varrak, 2019

Nagu pole head ilma halvata ega tõde ilma valeta, pole ka noorust vanaduseta. Aga kui halb ja hea on positsioonilt võrdsed, siis nooruse ja vanaduse vahel on oluline erinevus – vana mäletab, kuidas oli olla noor, sest noor olemata naljalt vanaks ei saa. Noorus tähendab aga värskust, uudsust ja esmakordsust, suutmatust ette kujutada, mis saab siis, kui see on möödas. Noorus ei tea, mis on noorus, rääkimata vanadusest. Teab ainult üldises ja tunnetuslikus mõttes – natuke ka intellektuaalses, sest oma minapilti ja ühiskondlikku positsiooni noor ju tajub –, ent ta ei oska tõmmata selget piiri selle vahel, mis on oluline kõigi jaoks ja mis on üksnes nooruse eripära. Selline natuke paradoksaalne ebavõrdsus.

Seetõttu tekib noore autori noorusliku debüütromaani veel nooremal arvustajal küsimus, mis piirini ma raamatus peituvat noorust mõistan. Mõistan üleni, mõistan, sest elan, olen ja tunnen seda, aga võib arvata, et näen ausat elutruudust seal, kus võiks näha nooruse "tabamatu" tabamist (mille eest Sally Rooneyt just väga palju kiidetakse)[1]. Samas olen lugejana hea näide: kui teos tundub elutruu, siis läks ju täppi. Õrnemast east on veel meeles, kuidas ühel hetkel ei mõjunud helganõulik õpetlikkus enam usutavalt, mis aga pani igatsema uut ja "õigemat" kirjandust. Nii jõudsin J. D. Salingeri ja Kurt Vonnegutini, kes üllatasid vabadusega ja rajasid tee klassikani.

Rooney debüütromaani minategelane on 21-aastane iiri kirjandustudeng ja algaja kirjanik Frances, kellel tekib armusuhe temast 11 aastat vanema abielus näitleja Nickiga. Olukorra teevad keerulisemaks teised nende ümber – Nicki naine, tunnustatud kirjanik Melissa; Francese parim sõbranna Bobbi, kellega nad olid varem paar; ning nende kõigi sõbrad, kes toimivad mingil määral toetava sotsiaalse struktuuri ja ühtlasi avaliku arvamuse esindajana. See on armastuslugu nagu paljud teisedki, samamoodi lihtne ja natuke süüdlaslikult kaasakiskuv, seesama vana romeo-ja-julia veel ühes kuues. Armastusloo taga, või tegelikult ees, on aga igihaljas küpsusromaan, ehe nooruse lugu. Seda võib nimetada täiskasvanuks saamiseks, ent vist ka lihtsalt üheks oluliseks seigaks noore elus – eks seda öelgu vanemad ja targemad –, sest neid täiskasvanuks saamisi koguneb hirmus palju.

Ehkki lugu on klassikaline, on Rooney siiras, samal ajal ka teravmeelne, ning romaan sobitub täpselt ja ausalt praegusse aega, koos kõigi 21. sajandi pseudoprobleemidega, mis ümbritsevad sajanditevanuseid "päris muresid", mis pole kuhugi kadunud. Traditsioonilisuse ja üsna täpselt dateeritava tänapäeva oskuslikku põimimist mainib ka Johanna Ross raamatukaanel. Võiks ju arvata, et see pole harv nähtus, sest moodsaid suureks saamise lugusid leidub küll ja veel, aga siiski on meeldiv, kui modernsus või noortepärasus ei tekita võõristust, vaid mõjub loomulikult. Francese maailm ei jää kaugeks, vaid on siinsamas ja seeläbi saavutab Rooney tänapäeva lugejaga peaaegu intiimse kontakti. See võib olla üks juhtlõng tema kasvava populaarsuse mõistmiseks.

Frances ja ta sõbranna Bobbi, mõlemad üliõpilased, on vaadetelt feministid ning moodsalt kapitalismikriitilised, endale hästi selgeks tehtud seisukohtade ja laia silmaringiga. Et raamatut oleks huvitavam lugeda ja selle pealkiri ennast õigustaks, on Frances ja Bobbi võimelised pidama intelligentseid, vaimukaid arutelusid ka kõigest muust peale poiste. Vestlused omavahel ja teiste sõpradega on osalt loo keskmes, ent samal ajal ka täiesti kõrvalised. Nii sageli ongi: sõpradega räägitakse pidevalt millestki olulisest, millestki, mille tähendus aja jooksul muutub, aga mõnikord on vestluse sisust olulisem hoopis see, kellega räägiti. Ja kus ja miks. Francese minajutustuses on võrdsel kohal põgenikud ja monogaamia, vestluskaaslase sigaretiotsa värv ja katse sättida omaenda suud mingisse ilmesse, mida olukord nõuab.

Francese terav teadlikkus oma füüsilisest eksistentsist ja alatasane, küll tagasihoidlikult, kuid täpselt väljendatud kõrvaltpilk lummavad ja pakuvad äratundmist tasandil, milleni paljud raamatud ei küündi. Teosest ei leia romantismile omaselt külluslikku kirjeldust ega ebamääraselt seotud sügavate mõtteterade järgnevust, vaid kergesti jälgitava ülevaate peategelase sisemaailmast. Frances juhib lugeja kindlakäeliselt läbi 21-aastase tudengi maailma. Juhib kuidagi nii, et ka mina olen seal, tema sees. Ta ei tutvusta olukorda kuskilt kaugemalt ega pea vajalikuks kõike üle seletada või põhjendada, vastupidi, ta ainult kirjeldab. Seepärast on ka raske talle vastu vaielda.

See, kuidas maailma ja ennast nähakse, muutus minu jaoks romaani kõige kandvamaks ja olulisemaks teemaks, mis ilmutab end mitmel viisil. Teose alguses teeb Melissa õhtusöögil kõigist pilti. Hiljem pilte vaadates märkab Frances, et Melissat pole ühelgi fotol, ning seegi taipamine maalib õhtust tegelikkusega võrreldes hoopis teistsuguse pildi, sest just Melissa hoidis vestlust üleval, tema oli see, kelle naljade üle naerdi ja kelle kohalolek kõigi teiste üle valitses. Pildivaatajal ei ole tegelikust olukorrast aimugi, ei saagi kuidagi olla.

On vist tavaline, et esmajärjekorras peetakse minategelast või jutustajat toimuva suhtes objektiivseks ja usaldusväärseks, samamoodi nagu mina pean selleks tegelikult ju iseennast (mõtlen just igapäevaelu, mitte sisekaemusmomente). Francese minajutustusest leiab hinnanguid väga harva ja need on pigem ettevaatlikud, üldjuhul kirjeldab ta toimuvat isegi ebatavaliselt kainelt. Selle kaine pilgu kaudu näen "Vestlustes sõpradega" erisuguseid inimesi: imetlusväärset, kõigega hakkama saavat, kuigi üsna enesekeskset Bobbit; tagasihoidlikku, kergesti alluvat ja samas väga võluvat Nicki; natuke võltsi ja läbinähtavat, aga seltskondlikult osavat Melissat ning palju teisigi. Kuni Bobbi ütleb Francesele: "Sa arvad, et kõik, kes sulle meeldivad, on erilised [---]. Ma olen lihtsalt tavaline inimene .. Kui sulle hakkab keegi meeldima, siis sa tekitad temas tunde, et ta on kõigist teistest erinev." (lk 196) Selle sedastusega lastakse mu turvaline kujutluspilt erapooletust jälgijast põhja. Francese sõpru kirjeldatakse ainuüksi läbi tema silmade, aga mis veelgi olulisem, neid on kirjeldatud ainult tema mõjuväljas. Frances ei jälgi oma sõpru eemalt, vaid on osa neist, võib-olla veel kõige mõjukam ja huvitavamgi.

Samamoodi nagu ei tajunud Francese tegelikku võimu mina, ei taju seda ka tema ise. "Arusaam, et Bobbi tunnete haavamine .. [on] minu võimuses, .. tekitas minus ebamugavust" (lk 73–74). Kui palju ma tegelikult teiste tundeid haavan? Kui palju inimesi ja olukordi minu tegudest, ütlustest, tegemata- ja ütlematajätmistest sõltub? Võib-olla tõesti rohkem, kui arvan. Seda eelduseks võttes on hirmutav, kui keeruline on suhtlus, kui kerge on võimu tahtmatult vääriti kasutada. Kui võtta arvesse ka teistest sõltumist, haavatavust ja soovi mitte kellestki sõltuda ega end haavata lasta, moodustubki suhete sasipundar, milles inimesed elavad ja mida Rooney Francese terava pilgu kaudu lahkab. "Peljates enda väärtusetust, suuname pelguse sageli välismaailmale, otsekui oleks sisetunne pärit kusagilt mujalt või kelleltki teiselt," kirjutab romaanist Rahva Raamatu raamatublogis Jan Kaus.[2] Inimese vajadus väärtuslik olla on oluline ja see võib olla põhjus nii armastuse- kui ka võimujanule, mis suurt osa maailmas (ja Rooney romaanis) toimuvast ju mõjutab. Frances räägib teistest, aga kõige rohkem räägib ta ikka iseendast, oma hirmudest ja otsingutest.

Seegi pole ju muud kui vestlus, Francese või Sally Rooney vestlus lugejaga, ja nagu öeldud, pole vestluse vorm sisust vähem tähtis. Romaani sõnad, laused ja lõigud on nii ilusad ja täpsed, et toovad aeg-ajalt naeratuse näole. Tuleb tunnustada tõlkija Triin Taela tööd, sest nii dialoogide kui ka sisemonoloogide keelekasutus on stiilipuhas ja piisavalt igapäevane, samas ei jää see kindlasti ajale jalgu, sõnavara on rõõmustavalt mitmekesine, kuid ei takista seda ajuti unustamast ja täielikult loosse sukeldumast.

Tänu nii suurepärasele stiilile kui ka peategelase nupukusele ja keerukale siseilmale on "Vestlustes sõpradega" igaühel midagi nautida. Ega piraadiraamatu lugemisekski pea piraat olema, ainult natuke kuskil sisemuses. Ei saa aga eitada, et teose peamine sihtrühm on noored täiskasvanud – need, kellele romaani maailm lähemal seisab. Nii võibki lugemisest saada vestlus sõbraga: nauditav ajaviide, pilguheit kellegi teise ellu, kellega rohkem või vähem samastuda, aga ka võimalus uurida uue nurga alt iseend, oma minapilti ja suhteid teistega.

[1] Vt newyorker.com/magazine/2017/07/03/a-new-kind-of-adultery-novel/.

[2] Vt https://blogi.rahvaraamat.ee/kingisoovitus/jan-kaus-soovitb-vestlused-sopradega/.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Värske Rõhk



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: