Saara Liis Jõerand: vestlusakendest avanevaid vaateid ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Liisa Kruusmägi illustratsioon
Liisa Kruusmägi illustratsioon Autor/allikas: Liisa Kruusmägi

Kas inimsuhted muutuvad sellest, kui suhtlus kolib virtuaalsfääri? Isiklik ja aus sissevaade sellesse kiiresti muutuvasse maailma pakub ühe võimaliku vastuse, kirjutab Saara Liis Jõerand Müürilehes.

Mul on tunne, et miskipärast eksisteerivad ümbritsevas maailmas ikka veel kuidagi sõltumatult kõrvuti reaalne internetisuhtlus ja see, mida avalikus kontekstis peetakse internetisuhtluse tähenduseks. Esimene neist on enamiku inimeste jaoks äärmiselt oluline ja kompleksne igapäevaelu tasand, teine on aga mingi imelik nišš, noorte värk, mis hõlmab kindlasti nullindate slängi ja hulganisti emotikone. See nišš ei ole enam huvitav ega peagi seda olema, sellega ei tegele ka praeguse aja kunst ega teadus, aga miskipärast on jäänud meile mulje, et kui rääkida internetisuhtlusest, tuleb rääkida just sellest. Ja kuna sellest pole mõtet rääkida, see on läbi arutatud, kulunud ja aegunud, siis tekib olukord, kus kogu meie eraelu sfäär sellisena, nagu see on, jääb sageli lähema uurimise alt teenimatult välja.

Nii et võtkem see asi siis julgelt ette, kartmata väidete kiiret aegumist ja vähest üldistusvõimet. Mida teeb igapäevane Messengeri suhtlus (käivad jutud, et mõni kasutab WhatsAppi) meie suhetega, kuidas see üldse välja näeb, mis tendentsid seal ilmnevad? Kuidas erinevad selles meediumis sõprus- ja romantilised suhted? Mulle tundub, et iga isiklik ja aus sissevaade sellesse kiiresti muutuvasse maailma on väärtuslik, iga alateadliku mustri sõnastamine vajalik. Annangi sellesse oma tagasihoidliku panuse.

Sõna ei taandu

Esiteks väärib tähelepanu tõsiasi, et kuigi suhtlusplatvormid on valmis oma nahast välja pugema, et pakkuda kasutajatele head ja paremat, mis lähendaks vestlusaknas toimuvat reaalsele elule ja tiriks selle välja üheülbalisest kirjalikkusest (mõtlen seda emotikonide, GIFide, kleebiste ja kas või selfie-filtrite plejaadi), on nende positsioon minu tutvusringkonnas veel äärmiselt küsitav. Pea kõigis muidu väga erinevates vestlustes kasutatakse eesmärgipäraselt vaid mõnda üksikut emotikoni ning kõik ülejäänu jäetakse veidratesse irooniasituatsioonidesse, kus nende algset tähendust varjutab metatasand "mis siis, kui ma kasutaksin seda siin siiralt" (:P). Võib-olla on see üleminekuaeg, harjumise asi, olen seda täitsa valmis uskuma – eriti arvestades mõnd põgusat netikohtumist pesuehtsate emotikoniinimestega, millest mul on olnud au osa saada. Nende küsimuste, õnnesoovide või kummalegi kohaste vastuste äkiline värvi- ja tundeküllasus on mu vestlusaknastikku parajalt raputanud.

See, mis aga seetõttu minu ümber toimub, vastupidi levinud arusaamale ja eeldatud trendidele, on puhta kirjutatud sõna võidukäik. See pole kindlasti kõikjal nii – seost mu tutvusringkonna humanitaarsete huvide ja erialadega pole raske luua –, aga just sõnavalik, -järjekord ja mõned teadlikud kõrvalekalded õigekirjas realiseerivad oma potentsiaali järjest paremini, nii et vestluspartneri emotsioonide, irooniataseme ja sügavamate tagamõtete mõistmiseks ei lähe pakutavat audiovisuaalset kraami vaja. Päris nullist on seda raske alustada (mida võõram inimene, seda suurem emotikonivajadus, nt "ilusat sünnipäeva :)"), aga kui inimest ja tema kirjaviisi tunda, on täisväärtuslik suhtlus vajaduse korral võimalik ka vaid alaregistri ladina tähtedes. Kuidas seda ka ei püütaks varjata, sõnad annavad vestluspartneri halvast tujust või huvipuudusest aimu üpris kiiresti.

Sõnad, mis on juba öeldud

Sõna positsioon võib aga sõprussuhetes ja romantikas kaunis erinev olla. Sõpradega vahetan ma eelkõige infot, seadmata piiranguid selle info väärtusele või relevantsusele. Vestluste keskmes on arutelud, vaidlused, lõputult kestvad lõõpimised või üsnagi laest võetud mõttesähvatused, mis saavad kirjalikus vormis endaga väga hästi hakkama ("kulge kuidas oleks k6ige normaalsem presidendile abieluettepanekut minna tegema"), sellal kui romantiline suhe hakkab ühel hetkel nõudma midagi rohkemat kui info vahetamist, sest suurem osa sellest oleks juba justkui vahetatud või tundub tähtsusetu. Oluliseks saab suhte olemasolu ise, kontakti hoidmine vaid selle nauditavuse pärast – tähtis pole see, mida öelda, vaid see, et öelda. Irooniamaigulised kleebised ei tule appi ka siin, nii et sõnaga peab hakkama saama. Ja juba igihaljast armastuskirjade ajast saati pole asi niivõrd selles, et sobivaid sõnu ei ole, kui selles, et sellised sõnad on juba eos natuke klišeed.

Kuidas täpselt selle klišeega toimida, on vist iga esilekutsuja oma otsustada, kas leierdatust mitte tähele panna (pigem võimatu), sellega kuidagi kaasa mängida või sellele teadlikult vastu töötada. Vastu töötades on romantiline suhtlus aga katsumus, sest ainult ja alati tõeliste originaalsuste väljapigistamine läheb raskeks endale ja tüütuks vestluspartnerile. Mõnikord ju juhtub, et on vaja kirjutada, et "mõtlen su peale" või "nii väga tahan, et sa siin oleks". Kui ei kirjuta, olen oma igatsustega üksi, kui kirjutan, siis riskin isikupäratusega. Füüsiliselt kohal olles on lihtsam, sest ega pilgud, hääletoonid ja puudutused kulu, need on läbinisti omad. Suudlus pole klišee ka täies teadmises sellest, kui palju on maailmas varem suudeldud, sest suu on ju minu oma, kirjalik armastusavaldus on aga kirjutamise hetkest peale olemas ütlejast sõltumata, identne kõigi teiste omataolistega.

Sellele tegelikult ju täiesti üldinimlikule murele lisab vunki tõsiasi, et virtuaalsuhtluses pole võimalik sõnumit valmis kirjutada, posti panna ja ära unustada, vaid vestlejal on alatasa ülevaade kõigest, mis on just välja öeldud. Vaateväljas pole ainult partneri sisend, vaid kogu vestlus sellisena, nagu seda näeks igaüks, kusjuures enda öeldu on ju värviline ja teise oma neutraalne, seega on enda sõnumid, nende hulk ja pikkus just eriti intensiivsed. Püüa sa siis säärase valvsa kõrvalpilgu all oma sõnumite labasusega leppida – kui ei lasta unustada ennast ja olukorda, on raske unustada ka kirjutatu positsiooni kirjakaanonis.

Sõnade ootus

Ja millal võiks see pilk enesele olla tugevam kui siis, kui sõnum on ilmaruumi saadetud, aga sellele pole veel vastatud? Romantilises suhtluses on pinge suurem, aga mehhanismid töötavad mujalgi sarnaselt. Mida kauem tuleb oodata "nähtud" mullikese kukkumist, seda kauem on võimalik väljapaisatud värvilisi sõnumipilvi vahtida ja põhjendamatult muretseda, et äkki poleks pidanud seda ütlema, äkki ma kirjutasin liiga pikalt, äkki vastasin liiga kiiresti ja entusiastlikult. Tark virtuaalsuhtleja teab ju ka seda, et sõnumi tegelik nägemine ja nähtuks märkimine on kaks eri toimingut – vastuseta seen'imine on ju mühaklik, nii et parem teha sümboolselt nägu, et telefonil on aku tühi (ei ole) või et tööl on nii kiire päev, et pole olnud aega seda väljagi võtta (ei ole). Ja kui ta siis vastab, aga pöidla või vestluse teemaemotikoniks valitud märgikesega – paljude meelest erakordselt mugav variant ja kuna ta sellena ongi mõeldud, siis kadestan neid selle vähese tundlikkuse pärast –, siis hakkab närima kahtlus, kas mu mõtted ja olemasolu üldse huvitavad teda.

Selline iseenda ja oma sõnade lakkamatu ümberhindamine ei ole just energiakuluta toimuv tegevus, isegi kui see on suuresti ebateadlik ja täiesti loomulik nagu päriseluski. Aga pole see energiakulugi kuidagi iseenesest vältimist vääriv, kui keegi peaks nii mõtlema. Võib-olla aitab vaade sellele vestluste käigus vormuvale identiteedile mind hoopis kuidagi enesele lähemale? Ah et selline ma olen! Aitäh, Messenger! Ja kuigi Üldlevinud Arusaam ütleb selle hõiske peale, et virtuaalsuhtlus on viimane koht, kus sisemise rahuni jõuda, siis see, et tal võib õigus olla, ei tähenda, et seda ei peaks küsimuse alla seadma – mine tea, mida kõike me veel ei avasta. Kiiresti muutuvate ja inimeseti erinevate nähtuste puhul võib ju iga uus mõttekäik viia mõne suurema ja olulisemani, ka kogemata.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: