Arvustus. See laul on väga lõbus

Märtsis kuueaastaseks saava Musta Kasti koduleht lubab "Evolutsiooni revolutsiooni" näol minimuusikali, sellist, kus tantsu, laulu ja naeru saatel heaoluühiskonda kõverpeeglist vaadatakse, "leides elupäästvat rõõmu ka kõige mustematest värvidest".
Must Kast
"Evolutsiooni revolutsioon". Esietendus 5. detsember 2019.
Autor: Trupitöö
Lavastaja: Birgit Landberg
Dramaturg: Mehis Pihla (Eesti Draamateater)
Helilooja: Siim Aimla
Liikumisjuht: Raho Aadla
Lava- ja kostüümikunstnik: Illimar Vihmar
Valguskujundaja: Emil Kallas
Laval: Jaanika Tammaru, Kaarel Targo, Kristjan Lüüs
Esietendus 5. detsember 2019.
Teatri senine, küll kirju, aga ikka omal kindlal rajal püsiv käekiri toetab antud lubadust kahel käel, nagu on sellest Müürilehes kirjutanud Tartu Ülikooli lektor Riina Oruaas: "Aeg-ajalt kombatakse väikseid piire, kuid kandvaks on lõpuks ikka eluterve helgus (…)" "Evolutsiooni revolutsioon" teab, mida vaataja ootab (kusjuures selle ootuse on ta ise loonud, mitmekäiguline tegevuskava), ja annabki talle seda, ehmatades uudsete vormide või väljaütlemistega vähe, nii et see ehmatus käib tegelikult ikkagi oodatud elamuse juurde. Nii on turvaline teatris olla – inimesed, kes teavad, mida nad teevad, teevadki seda, mida teavad.
Teatrist ja sealsetest inimestest veel eneseteadlikum on aga lavastus ise. Laval on Jaanika Tammaru, Kaarel Targo ja Kristjan Lüüs, kes mänglevalt ühest sketšist teise hüppavad, aga peale näitleja ja tema erinevate rollide on seal ka etendatud – ja omal tasandil ise etendav – näitleja. Selline roll, kes imbub teistesse rollidesse aeg-ajalt sisse, kutsub teisi näitlejanime pidi, räägib otsekui iseendast ja oma selle hetke mõtetest, aga on selle kõige juures siiski tuntavalt dramatiseeritud. See pole vaatajale küll midagi uut, nähtud-loetud on seda mitmes vormis, alates Luigi Pirandello peagi 100-aastaseks saavast klassikast "Kuus tegelast autorit otsimas" kuni kasvõi Mart Kangroni, kes oma töödes, näiteks NO99 "Fantastikas" või ka oma viimatises monolavastuses "Enneminevik", lavalise "päris" suhtluse otsimisega järjepidevalt tegeleb.
Must Kast kaldub seekord küll Pirandello poole, võtmata seda suhtlust eesmärgina iseeneses ning mõjumata seejuures ka päris loomulikult. Ma ei usu, et Kaarel Targo tahtis päriselt hingetuna joostes hüüda "pidime me sellele lavastusele sellise alguse tegema" või et Kristjan Lüüs arvab tõesti, et tal on "täna kõige halvem etendus". Selle asemel tekitab see tasand publiku ja kõige just nähtu vahele iroonilise distantsi, mis omakorda lähendab vaatajat sellevõrra ideele endale. Puhas kergelt tobe muusikal võib küll püüda midagi oma ülevoolavas kitšilikkuses öelda, aga riskib kohe alguses vaataja huvi kadumisega, samas kõrvalpilk võtab bloki maha ja tõmbab publiku teatritegijatega samale lainele. Lavastus muutub iseeneses täielikuks, tekib tunne, et ma ei saa ta kohta midagi öelda, mida ta juba ei teaks.
Irooniat, mis sellest kõrvalpilgust sünnib, pole "Evolutsiooni revolutsiooni" puhul aga kerge kindlalt paika panna, ta võib ulatuda tuumani välja. See sobitub kontseptsiooni suurepäraselt, illustreerides meie vana head lugudest ja tõdedest küllastunud maailma, kus kõik aina igasugu juhiseid ja õpetusi jagavad. Vaatajale sisendatakse alguses, et ta on ime ja elu on imeline, kohe varsti öeldakse aga, et ta ei saa seda maailma muuta, kuigi võib süüdistada nii paljusid asju ja inimesi, kui tahab. Lõpuks jõutakse kokkuvõtliku aforismini – kõik, mis sul on, on piisav, ja kui läheb valesti, sitta kah, on ju just naeruvääristatud kõikvõimalikke soovitusi, mida tänapäeval raskustes inimesele jagatakse. Kas aga "sitta kah" on neist naeruvääristatutest kuidagi parem või samuti lihtsalt üks võimalikest? Ma ei saa uskuda midagi, mida nad mulle pakuvad, ja taas tuleb välja, et peab ikka ise mõtlema.
Ometi ei lähe see tekkinud usaldusega vastuollu, sest ma polegi tulnud saama eneseabi, vaid kõverpeeglit. See on ka ilusti ühes seinas olemas – kusjuures just nimelt neljandas, sest kolmes asub publik –, see jälgib ja peegeldabki eelkõige sama funktsiooni täitvat lava (mida oligi tarvis tõestada). Miinusmärk sulu ees ja nii edasi.
Mida lavastus aga kindlasti pakub, on solidaarsus. Kas oled segaduses või väsinud? Meie ka. Publik siseneb saali läbi sädelevast paberist uksekardina, enamiku ajast katavad lavapinda konfetid. See läheb muusikalilikkusega hästi kokku – natuke nagu odav pidupäevalikkus ja tühi keep-smiling-rõõm, jabur koreograafia ja kohe pähe kummitama jäävad viisid. Viimaste eest vastutavad Raho Aadla ja Siim Aimla, kelle (koos)töö on täpne ja tõesti vaimukas. Pooleteise tunni jooksul muutub vastuolu sädeleva välispinna ja reaalse sisemaailma järjest suuremaks ja valusamaks, kulmineerudes (vabandust) täiesti idiootses heatujulaulus, mis kõige tipuks ütleb veel ise enda kohta välja, et "see laul on väga lõbus" ja "sul hakkab väga mõnus". Aga paistab, et ei toimi ei see ega lõppkokkuvõttes ka teised laulud, isegi mitte endale sisendamine, et "mul on tähenduslikud teod".
Seda muidugi vaataja juba teab ja tema küsimuseks jääb hoopis, kas lavastus suudab need juba teada mõtted piisavalt huvitavasse vormi panna. Sama trupi eelmine tükk, küll Paul Piigi dramaturgiaga "Peks mõisatallis" ei öelnud samuti midagi revolutsioonilist, tabas aga samas väga täpselt kultuuriruumis haigutanud auku, pakkudes lõpuks ometi paatosevaba, elurõõmsat eestlusekäsitlust. "Sest ehkki käiakse läbi paljud eestlastele olulised või lausa pühad tegevused (…) ja sümbolid (…), mängitakse nende olemus ja tähendused lahti üllatavalt originaalselt – nii et esile kerkivad kõrvaltähendused annavad mõnelegi kulunud käsitlusele üsna uudse vaatepunkti," kirjutas Mihkel Truman "Peksust" ERRi kultuuriportaalis.
Nüüd võtab löögi enda peale heaoluühiskond, meie kuvand ja suhted teistega. Trumani lause võiks jääda küll kehtima, kuid miskipärast on mu küllastumus seekord suurem ja originaalsuse tunnet vähem. See võib olla laias plaanis hea uudis – ehk pole me tänapäeva maailma murekohtadest rääkides veel nii klišeedesse takerdunud, et nende vältimine oleks omaette saavutus. Või on klišeestumine juba liiga kaugele ulatunud või ei osata neid siiski vältida? Tekib väsimus, sest kõige selle mõtestamise ja paigutamisega pean niigi igapäevaselt tegelema. Pean samamoodi, nagu lavastuses loetletud "kümme asja, mida pean", kus nii soovituslike ööpäeva unetundide arvu kui ka kümne asja loetlemine läheb sassi, sest seda kõike on lihtsalt liiga palju. Näiteks sotsiaalmeedias loodud kuvandi ühildumatus tegeliku eluga on ajalehest ammu loetud ja noorema põlvkonna keskkoolikirjandeis läbi analüüsitud, kas ma pean selle peale veel mõtlema?
Ja samal väsimusehetkel sekkub seina ääres seisev kõverpeegel, kes lülitab sellegi vähima vaevata lavastuslikku tervikusse, öeldes, et väsimusest me ju räägimegi. Isegi enda ja ümbritseva mõtestamisest oleme tüdinud. Ma pole kindel, kas see tekkivat tüdimust õigustab, küll aga pakub veel üht tasandit lavastuse eneseküllasuses ja jätab ruumi mõttemängule.
Tuleb veel üle korrata, et "Evolutsiooni revolutsioon" on kohati ikka nii jabur, et raske on laval toimuvat mitte nautida. "Kas sulle meeldib?" –"Jaa, mulle meeldib." Igaks juhuks on aga valves ka enese mitte liiga tõsiselt võtmine kui turvavõrk – kui ei meeldi, pole ka hullu, pealegi ei kesta etendus kaua ja pärast seda võin oma eluga edasi minna. Selline pretensioonitus on tänuväärne ja tore, samas võib suuremaid eesmärke seadmata olla raskem ka midagi suuremat ära öelda. Ma arvan, et selleks oleksid nad võimelised küll, pulbitsev teotahe ja mängurõõm ei luba selles kahelda.
Toimetaja: Valner Valme