Musta Kasti trupitööna valminud "Peks mõisatallis" astub temaatikalt paratamatult ühte ritta mitmete teiste eestlaste olemust ja kivinenud arusaamu humoorikalt lahkavate lavastustega (esmajoones võiks muidugi nimetada Priit Pedajase lavastatud Andrus Kivirähki "Eesti matust", mis on Draamateatri repertuaaris olnud peagi viisteist aastat). Ent kuna eestlaste isikupära ja kannatusrohket minevikku, olevikku, aga kahtlemata ka sama musta tulevikku on eestlase enda nägemustest ja suhtumistest lähtuvalt käsitletud käesoleval sajandil eri viisidel üsna palju, on väljakujunenud klišeedesse takerdumine üsna lihtne.

Kohe algul võiks ära öelda, et "Peks mõisatallis" klišeedesse ei takerdu, pigem balansseerib ta neil oskuslikult, põimides ajapikku trivilaalseks saanud sümboleid ja kujundeid peenelt ja peaaegu märkamatult erinevatesse, rohkem või vähem üle võlli lükatud stseenidesse. Sest ehkki käiakse läbi paljud eestlastele olulised või lausa pühad tegevused (nagu saunatamine või väsimatu töörügamine) ja sümbolid (näiteks Balti kett), mängitakse nende olemus ja tähendused lahti üllatavalt originaalselt – nii et esile kerkivad kõrvaltähendused annavad mõnelegi kulunud käsitlusele üsna uudse vaatepunkti.

Nagu mainitud, liigub lavastus mööda erinevaid eestlaste omadusi, arusaamu, tõdesid ja sümboleid. Kindlasti aga pole esitatav galerii ammendav, ent ometi annab see aegade jooksul välja kujunenud tõdedest, harjumustest ja igavestest väärtustest kõneka koondpildi. Lavastuse kui terviku tugevamaid külgi on selle meeleolu. Sest kuigi kõige muu seas vaadeldakse ka tõsiseid ja valusaid nähtusi – mis siis, et kohati groteskselt ja ehk pisut õelaltki –, jääb üldine atmosfäär heatahtlikuks ja positiivseks. Nii antakse vaatajale võimalus lahkuda teatrist küllaldase mõtteainega, aga kindlasti mitte rusutult.

Kuigi puudutavaid stseene oli mitmeid, siis ehk kaasaja kontekstis osutusid mõjuvaimateks iibeprobleemi äärmuslikku lahendamist, eestlaste üksteisematerdamist ning koduvägivalda käsitlevad lookesed. See, kuidas naisest saab sünnitusmasin, kes toob lapsi ilmale seni, kuni vähegi jaksab, ei viita ju üldse mitte ainult mõnele aegade jooksul väljapakutud poolearulisele iibe positiivseks pööramise lahendusele, vaid sellest joonistub pea märkamatult – aga seda määravamalt – välja ka naiste tihtine ebavõrdne positsioon ühiskonnas veel kaasajalgi.

Seda teemat arendab tabavalt ja valulikult edasi tütre telefonikõne emale, milles tütar kurdab, et jaksa enam mehe peksu taluda. Ent lõputust nõiaringist välja aitamise asemel hurjutab ema tütart: kuidas too siis nii nõrk on, et tal on ka ju oma relv – psühhoterror. Ja kannatagu lihtsalt veidi: küllap mees sööb end varsti paksuks ja sureb ära. Telefonivestlus kukub välja küll orgaaniliselt humoorikas, ent kas ja kui palju sellist suhtumist emade poolt päriselus kohtab, jäägu teatrivaataja otsustada.

Ehk liialdatult, ent veenvalt viitab tegelikkusele ka peksmisstseen. Laval on kolm eestlast, kes üksteist nüpeldavad. Ja kui üks kukub, liituvad kaks äsjast verivaenlast maaslamajat koos peksma. Kõlab muidugi brutaalse ja ülepingutatuna, ent ometi ütleb see äraspidise huumoriga kaasaja ühiskonna kohta mõndagi. Nagu ka sage soov teistele ära panna ning võimalusel veel ka käru keerata.

Siiski ei tohi just nimelt vabariigi aastapäeval esietendunud "Peksu mõisatallis" näha enda ja rahvuskaaslaste kallal virisemise ja ilkumisena. Käsitletakse ju teemasid kergelt, mänguliselt ja vaheda huumoriga, hoolimata sellest, et mõnigi episood võtab päriselu kontekstis kurvastavalt tõsise ilme. Samas usun, et sedalaadi lähenemine aitab probleemid publikule aktseptitavamaks teha – laval pole ju midagi nii võigast ja masendavat, mis sunniks šokis vaatajat nähtust distantseeruma. Teisalt ei maksa unustada, et nali ei tühista ühtki aktuaalset muret, küll aga võib nende vastuvõttu pehmendada.

Tervikuna on lavastusel hulgaliselt voorusi. Esiteks on meeldiv kuulata häid, täpseid ja dünaamilisi dialooge, mis on kahtlemata ka lavastuse hea tempo üheks aluseks. Vähem kui pooleteist tunniga suudetakse öelda palju, eriilmeliselt ning haaravalt.

Kõigiti meeldiva elamuse pakuvad ka näitlejatööd. Nähtavalt erineva iseloomu ja loomupäraste mänguvahenditega Jaanika Tammaru, Kaarel Targo ning Krisjtan Lüüs suhestuvad üksteisega eri situatsioones sujuvalt ja väljendusjõuliselt. Eriti positiivsena võiks esile tõsta näitlejate energiat ja mängulusti – just see tagab vilklalt arenevatel ja tabavatel dialoogidel baseeruva lavastuse suurepärase tempo ning üldise lootusrikka ja heatahtliku meeleolu. Mängukrambi puudumine nii lavastuse temaatika kui mängu suhtes annab õnnestunud tulemuse.

Ehkki eestlaste põhilisi kinnisideid ja nende revideerimise vajalikkusele tähelepanu pööravaid lavastusi on etendatud varemgi, on ilmne, et Musta Kasti uuslavastusel on mõndagi öelda. Kui mitte päris uut, siis vähemalt vaimukalt ja humoorikalt üle korrata eksistentsiaalsed küsimused eestlaste olemuse, põhisümbolite ja dogmade kohta. Sest kuigi minevikul on meie identiteedis tähtis osa, tuleb siiski aeg-ajalt küsida, kas "700-aastase orjaöö" või "raske ja rohke töö" kultuste küljes rippumine meid enam kuhugi viib või kas märtrioreool meid milleski veel välja vabandab? Ehk oleks aeg mõnest dogmast lahti lasta ja edasi minna, mis ei tähenda ju tingimata mineviku unustamist. Nüüd oleme ise mõisatalli peremehed ja peksagi saame seal ainult enda käest, ent kas alati ikka asja eest?