Arvustus. Ka juhuslikest pusletükkidest võib tulla pilt ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Kuhu minek" Autor/allikas: Alan Proosa

Lavastus

"Kuhu minek"

EMTA, Kanuti Gildi SAALi ja Elekton.live koostööprojekt

Algus 1. septembril kell 19, lõpp 5. septembril kell 22.

Mina nägin EMTA etenduskunsti magistrikursuse 99-tunnist lavastust "Kuhu minek" veebis. Ma vaatasin seda aeg-ajalt, mitte üle paari tunni järjest, mitte kuigi süsteemselt, mitte tohutult sageli ja saadud kogemus vastab sellele – ütlen selle kõik kohe alguses ära, siis on selge. Ja tõenäosus on selle poolt, et keegi teine ei näinud täpselt neid samu kohti, mis mina, nii et pealtnäha võib nüüd mingi sisuka dialoogi tekkimine tunduda kui võimatu missioon. Aga võib-olla ei ole, võib-olla on minu kogemus siiski mööndusi tegemata võrreldav nende omaga, kes teisiti vaatasid. Ja selle väikese "võib-olla" pärast tekkis tunne, et sellest kogemusest võiks kirjutada, ehk saame nii sellele hüpoteesile kinnitust.

Niisiis, seda Peader Kirki ja Simona Gonella lavastatud tükki oli 1.–5. septembrini võimalik vaadata nii EMTA black box'is (päevapileti või passiga) kui elektron.live leheküljel ja seda täpselt siis, kui tahtsid. Etendajad, kelleks olid suuremas osas rahvusvahelise magistrikursuse CPPM tudengid, sekka mõned külalised, olid laval vahetustega, nii et vahepeal said nad ikka süüa ja magada. Laval aga toimus kogu aeg midagi ja selle millegagi ei olnud allahindlusi tehtud, nähtu mõjus alati lavastatu ja mõtestatuna. Oli nii dramatiseeritud kui improvisatsioonilist sõnalist osa, üldjuhul inglise keeles, oli koreograafiat ja publikumänge ja palju muud, eks 99 tunni sisse mahub nii mõndagi. Lavastust tutvustavas tekstis kutsutakse vaatajat endaga uurima, jälgima, kaevuma, süvenema. "Siin on tööd, mida teha. 99 tundi."[1]

Pealkirjaks oleva küsimuse ja seda ümbritsevaga tegeldakse sügavuti ja peatumata. Ei fikseeritud ühtki hetke, mida kindlasti vaatama pidanuks, publikul polnud ajakava, mida järgida – mu kogemus oli mu enda kätes. Mõni vaataja veetis tunde kohapeal, mõni vaheldas seda videoülekande jälgimisega ja mõni, nagu ma juba iseend näiteks tõin, füüsiliselt kohal ei käinudki.

Esiteks vääribki tähelepanu veebivorm. Kohapealse kogemuse võimaluse tõttu poleks päris voogedastusteatrist rääkimine siin justkui omal kohal, samas jälle, miks mitte – tundub, et pärast kevadist äkkstarti defineerib see end praegu iga ilmnemisega ümber ja selle arengu juures on huvitav olla. Elektron.live'is oli võimalik jätta oma veebikaamera tööle, olles seega teistele nähtav, lisaks sai vestlusaknas nii omavahel kui ka etenduspaigaga suhelda ning eelmiste, nägemata jäänud stseenide ajal kirjutatut lugeda ja konteksti nuputada (anon1815: "Cows are the silent jury in the trial of mankind"?).

Mikk-Mait Kivi videoülekanne oli kvaliteetne, kiire ja üldjuhul mitmeks jaotatud ekraaniga visuaalselt nauditav – oh neid igas suunas ja suuruses liikuvaid värvilisi särke! –, vahel omaette tähendusrikaski, misjuhul oli ekraan ka lavale näha. Usun, et see kvaliteet ja Emer Värgi kunstnikutöö olidki esmane põhjus, miks ma ei tundnud end pea kordagi tühise piilujana, eriti arvestades näiteks seda, et kohapealne publik sai aeg-ajalt etenduses kaasa lüüa.

Peale selle, kuidas mõjus voogedastus lavastusele, väärib ehk tähelepanu ka teistpidine mõju. Kui Henrik Kalmeti eriolukorraaegsest heategevuskomöödiast kirjutades sai Meelis Oidsalu veel rääkida paarist, kes omale ise "päris" teatriskäigu korraldasid, kogu oma pidulikus rituaalsuses[2], siis 99 tundi teatrit ei tule sellisele võimalusele enam vastu. Pea igal moel kell seitse tõusvatele sametkardinatele vastanduvast etendusest tundub totter seda ikkagi otsida, ja seega sobitub "Kuhu minek" ka eˉlektroni missiooniga: "Me mõistsime, et kui me tahame viia etenduskunsti veebi, siis me peame leiutama uut tüüpi etenduskunsti," on öelnud näiteks eˉlektroni produtsent Kaie Olmre[3]. Lavastuse kestus, mis ei olnud kindlasti algselt kuidagi veebivormiga seotud, aitas sellele leiutamisele kaasa, õpetades teistmoodi vaatama, sest vanamoodi polnud enam mõtet.

Rituaalsus pakub aga kindlustunnet – mul on saalis koht, mis on ainult mulle mõeldud, varsti tuleb vaheaeg ja ma tean, et puhvetist saab kartulisalatit, õhtul lähen ma koju ja selleks ajaks on etendus mulle kõik ära öelnud, mis tal öelda oli. Oma vastupidisest suundumusest hoolimata tegi "Kuhu minek" kogu turvalisusevajaduse tasa ja seda peamiselt kahel moel. Esiteks võisin kindel olla, et iga kord, kui ma tahtsin, oli etendus seal ja ma võisin seda vaadata (seda aga pakkus mulle juba 99-tunnine formaat iseenesest, sisust hoolimata). Teiseks, mis palju tähelepanuväärsem – iga kord, kui ma ei tahtnud, võisin ma seda mitte vaadata, ilma tervikut kaotamata.

See tähendab, et harjumuspäraste rituaalide puudumine polnud vast kõige tähtsam külg selle "teistmoodi" juures, mida "Kuhu minek" nõudis ja õpetas. Olulisem on see omamoodi vahetu taju, mis tekkis igasuguse narratiivi tekkimise võimatusest. Seda taju oskavad etenduskunstide austajad küll juba ammu hästi kasutada, sest moodustab see ju olulise osa ka paljudest tavapikkuses tükkidest. Siin aga pidi juhuslikult valitud stseenidega leppima ka see konservatiivsem või ettevaatlikum vaataja, kes usub, et teatrist peab olema võimalik "aru saada", nii et pärast külmaks jätnud lavastust peaks süüdistama vaid iseennast, kes ma ei mõistnud vajalikke viiteid või sattusin silmi pilgutama just siis, kui toimus saatuslik pööre. Ta pidi leppima arusaamaga, et see ongi see, sest nii see on ju mõeldud.

Näiteks võis vaataja leida end keset stseeni, kus etendajad loetlevad erinevaid "sest"-iga algavaid põhjuseid: "because it's gonna end soon", "because I miss him", "because I want more", aga just siis, kui sellest poolikusest küllalt saab, pikitakse sisse "because you're late and now we have to start over", "because some of you still don't know the beginning of this sentence". Vaatajast hoolitakse ja oma valitud vormist ollakse sajaprotsendiliselt teadlikud. Õnnelikud võivad olla need, kes teavad, kuidas või kas üldse see lause algas, aga on kindel, et see polnud tegelikult elutähtis.

Võis sattuda ka hetkele, kus lavalolijad edasi-tagasi kõndisid, publikuga kiirkohtingumängu mängisid, hommikust sõid või rivitantsu tantsisid. Ühel hetkel räägib keegi hingestatult vanadusest, järgmisel hetkel rahast, kolmandal koduigatsusest. Kui vaadata üks kord, kaks korda ja siis käega lüüa, võisid eri stseenid tõesti üksteisest kauged tunduda, kuidagi vaid avara pealkirja alla mahtuda. Aga ühest hetkest, mis saabus küllalt ruttu, hakkasid teemad, motiivid, kujundid, värvid, fraasid kokku põimuma. Need asjad, mida ma olin otsustanud näha, ja need mõtted, millega olin otsustanud tegeleda, olid kogu aeg laval, moodustades keerulise läbikomponeeritud niidistiku. Ja kuna keegi ei saanud teada, milline on minu niit, pidi neid olema palju – kõik ekraanil või laval nähtav oli neist läbi kasvanud.

Arvata on, et kui minu jaoks töötasid uuesti üleskerkivad teemad pea alati üllatavatena, siis pikalt järjest või sagedamini vaatajad said teistsuguse kogemuse osaliseks, võib-olla mandalalikult meditatiivse. Ma ei tea, kui palju oli tegelikult otseselt korratud stseene, aga kõik kordused, mida mina nägin, olid korratavaga rohkem või vähem nihkes. Loomatopistest jänesemaskideni, maskidest mängu käigus teiste seas esitatud väiteni "humans are just animals", sellest ekraani all nurgas mustvalgelt toimetava looma eneseni. Või tõrvikutega marssijatest Ühendriikide vabadussambani ja sealt omakorda kõige lõppu, kus toostiks ka veinitopsi samuti hoiti, vabadussamba moodi.

Kusjuures, kuna erinevat teavet oli nii paljude tundide jooksul palju, siis mitmel juhul taipasin alles midagi teist korda kohates, et olen seda juba näinud, seega toimis see võrgustumine kogu aeg ka ajas mitmesuunaliselt. Näiteks vaatasin reede hommikul, kuidas pärast hommikusööki rituaalselt tasse lõhuti ja kilde tasasel häälel kokku loeti, aga meenus see mulle alles siis, kui päev oli juba möödas ja Giacomo Veronesi sidus oma kirglikus kõnes tassikillud nii demokraatia, majanduse, keskkonna kui abieluga itaalia moodi. Millise tassi me parandame, kui valima peame? "We don't have time. We don't have 99 hours."

Nihet ilmestas ka paar korda nähtud "suulise tõlke" stseen, kus tõlge polnud alati tõlge, küll aga alati suhtes kontekstiga, juba kõlanud või peagi kõlavate lausetega. Kunstis kaks korda täpselt sama asja öelda ei saagi, kordus pole kunagi täielik, ütleb Juri Lotman[4]. Ja et tõlge teise keelde pole seda ammugi[5], siis miks mitte tekkiva ruumiga mängida: "What is the best time of the day here?" – "Mis on parim aeg elus?". Või "What happens to things that stop working?" – "Nüüd." – "Will the future ever begin?" – "It is, if you have enough money." Selle vahealaga mängis lavastus ka suuremal tasandil. Juba korra või kaks nähtud asjad hakkasid sassi minema, üheks sulama, kordamise asemel vastama ja vastamise asemel ümber pöörama, kuni ma olin võimeline nägema seda  nihkumist ennast oma alguspunktist eraldiseisvana, võib-olla tähtsamana.

Kui mõeldagi nii, et vaadata ei tulnud niivõrd peatusi kui liikumist ennast, on lihtsam kujutleda, kuidas võis vaatamiskogemus hoolimata juhuslikult valitud stseenidest siiski terviklikuks saada. Ja ka pealkirja "Kuhu minek" liikuvusse sobitub see hästi. Sest minek ju on, kogu aeg, ja aeg tiksub. Kui lavastuse aeg täis tiksus, ei tehtud suurt pauku, pigem tundusid väsinud etendajad isegi nukralt nõutud. Aga soojust jagus sellesse lõppu küll, nii lava kui publiku poolt – selleks ajaks oli black box'i kogunenud suurem hulk rahvast kui kunagi varem ja publiku kohalolu oli ka läbi ekraani tugevalt tunda. Sellega vähenes küll mu seni kogetud eksklusiivsus (minu teater, sest minu taskus), aga maratonetendajatele väärilist aplausi ei olekski veebivaataja suutnud pakkuda. Toostiks tõsteti veiniklaas ka kaamera poole, sellest mulle piisas küll. 

 

[1] https://saal.ee/et/performance/6577

[2] https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/teater-teatri-vastu/

[3] https://medium.com/the-story-of-digital-culture-in-estonia/how-estonians-reinvented-the-performing-arts-440d662e19d3

[4]  Vt Lotman, Juri; tlk Lias, Pärt 2006. Kunstilise teksti struktuur. Tallinn: Tänapäev.

[5] Vt Jakobson, Roman; tlk Sütiste, Elin 2010 (1959). Tõlkimise keelelistest aspektidest. Acta Semiotica Estica 7: 299–306.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: