Kui "Normaalsete inimeste" esimesed leheküljed panevad ohkama, et see on järjekordne klišeedest kubisev magus noorteromaan, siis loo edenedes avaneb selle hoopiski kihilisem olemus. Kes meist ei mäletaks (või ei elaks hetkel läbi) peadpööritavat sõitu nooruse eneseavastamise ameerika mägedel, püüdes paralleelselt laveerida ka teiste inimestega samal tundetasandil, sooviga lõpuks kusagile kuuluda, olla mõistetud ja armastatud.

Raamatu vaieldamatult tugevaim külg on peategelased. Kui lugu ise on üpris lihtsakoeline ja lineaarne, siis tegelaste puhul on huvitav jälgida nii nende omavahelist kui ka individuaalset arengut. Kuigi peab nõustuma Eia Uusiga, kelle sõnul on tegelaste kirjeldus kohati liialt mustvalge, avab autor siiski oskusliku inimlikkusega noore hinge rõõmud, hirmud ja heitlused ning loob soodsa pinnase kaasa elamiseks ja, miks ka mitte, samastumiseks. 

"Normaalsed inimesed" on justkui modernne "Romeo ja Julia", mis toob kokku jõukast perest Marianne'i ja keskklassi poisi Connelli ning näitab, mis oleks saanud siis, kui armastajad mürki poleks võtnud, vaid hoopis koos kunstiülikool läinud. Lugu jälgib noorte suhet keskkoolist ülikooli lõpetamiseni, sõpruse kasvamist armastuseks, armastusest taas sõpruseks ja siis jälle armastuseks, kõige selle keskel keerlemas pidev küsimus "mida teised arvavad?". 

Midagi ilusat ja lohutavat on lugu läbivas realistlikult romantilises idees -- kui armastad, siis lase tal minna. "Normaalsed inimesed" kasvatab peategelaste suhet läbi aastate, muutes nendevahelise emotsionaalse sideme tugevuse lugejale usutavaks ja loo edenedes saab selgeks, et üksteise eludest hääbumisele järgneb ka kokkutulemine. Küsimusteta, kus oldi või mida tehti ning võttes teineteist täpselt sellistena nagu selleks hetkeks kasvatud on. Üksteise minnalaskmised muutuvad aina loomulikumaks ja valutumaks. Täiesti mõistetav - kas pole mitte hea omada elus kasvõi ühte inimest, kellega isegi üle pika aja kohtudes on tunne, nagu oleks alles eile näinud?

"Normaalsed inimesed" on lugemine, mille võib tahtmise korral neelata endasse loetud tundidega. See üdini inimlik ja siiras lugu annab võimaluse vaadata ka enda sisse, kas meenutuste või eneseanalüüsi näol -- mida teeksin või oleksin võinud teha teisiti? Ning kui pole soovi nii sügavale kaevuda, saab lihtsalt nautida modernses kastmes lugu kahe noore vahelisest siirast hoolimisest.