21. sajandi 50 olulist romaani. Knausgaard ja Grossman ({{contentCtrl.commentsTotal}})

David Grossman
David Grossman Autor/allikas: Claude Truong-Ngoc / Wikimedia Commons

Viiendik sajandist on möödas, kultuurikriitik ja kirjastaja Tauno Vahter võtab kolmapäeviti kultuuriportaalis kokku esimese kahe kümnendi parima ilukirjanduse, iseloomustades igal kolmapäeval kaht mõjukat romaani.

Karl Ove Knausgård

"Minu võitlus"

Norra keeles ilmunud kuues osas 2009–2011  ("Min kamp")

e.k. 2016–... (seni neli osa), tõlkinud Sigrid Tooming

ca 3600 lk

 

Keskealine norra mees kirjutab mitte millestki 3600 lehekülge – ja inimesed loevad.

Czesław Miłosz on öelnud, et kui perre sünnib kirjanik, on see perekond hukule määratud. Varem või hiljem viib isikliku kogemuse kasutamine kirjutamisel selleni, et teksti ilmuvad laused, stseenid ja tegelaskujud päriselust. Kui sa juba ette tead, et sellest lugemine võib sinu lähedastele võib prototüüpidele (naabritele, klassikaaslasele, sõpradele ja vaenlastele) haiget teha või vähemasti ebamugavustunnet tekitada, siis miks seda kõike ette võtta? Miłoszi sõnul on see vabandatav siis, kui sündinud tekst ei ole lihtsalt ekshibitsionism ja kuulsusejanu, vaid kõrgem üldistus, mis teenib mingit suuremat eesmärki.

Autofiktsioon või autobiograafiline ilukirjandus pole eriti uus žanr, selle alla võib lahterdada näiteks nii Ernest Hemingway kui Marcel Prousti teoseid, kuid 1968. aastal sündinud norra kirjaniku Karl Ove Knausgårdi kuueosalise raamatutsükli "Minu võitlus" edu on ka 21. sajandi kirjanduspildis veidralt silmapaistev nähtus. Ta võitis 1998 norra kirjandukriitikute aastapreemia debüütromaaniga õpetaja suhtest oma 13-aastase õpilasega ja selle järelmitest (eufemism Karistusseadustiku § 145 kohta), kuid seda edu ei saa võrrelda kõigest mõne aasta jooksul ilmunud kuueosalise teosega "Minu võitlus", mis lühidalt öeldes räägib autori ja tema lähedaste elust.

Miks peaks keegi tahtma lugeda 3600 lehekülge ühe suhteliselt tundmatu keskealise mehe elust? Numbrid kinnitavad, et tahetakse küll, sest üksnes Norras on sarja raamatuid müüdud kokku umbes poole miljoni jagu. Kahtlemata on üks Knausgårdi edu põhjus tema hea kirjutamisstiil, kuigi ta kirjutaks just kui mitte millestki, kuid seejuures üsna teravalt, nagu steroide pruukinud Õnnepalu. Teise põhjusena ei maksa alahinnata inimeste loomupärast uudishimu teiste ellu piiluda. Kõige populaarsemad on sarja kaks esimest osa, mis keskenduvad autori isale ja abielule, viimases on pentsiku lisana sadade lehekülgede pikkune essee mh Hitleri ja Paul Celani teemal, mille enamik lugejaid arvatavasti jätavad vahele. Knausgårdi sarja on ka üksjagu tõlgitud, kuid huvitaval kombel ei ole sarjal olnud suurt menu Prantsusmaal, kus lugejad olevat autobiograafilise ilukirjandusega juba märksa rohkem harjunud.
 
"Minu võitluse" eri osades on fookus autori autoritaarsel isal, tema abielul ja naise vaimsetel probleemidel, noorusaastatel ja päris sageli täiesti argistel toimetustel. Nii võib ta ironiseerida noorte toitumisharjumuste üle, kirjeldada kohvi tegemist ja oma verist rooja (mille lõhn talle meeldib), matusebüroo töökorraldust ja sugulaste pentsikusi. Raamatu ilmumise järel puhkes suurem meediatsirkus ja kuna Knausgård on Norras väga haruldane nimi, oli lihtne prototüübid üles leida ning muidugi oli tüli (õigupoolest väga mitu tüli) majas. Vahepeal elas Knausgård Rootsis koos raamatusarjas tegelasena figureeriva abikaasa Linda Boström Knausgårdiga, kellega neil on neli ühist last. See abielu purunes ja Boström on nüüd ise kirjutanud mitu raamatut ning peab sageli kommenteerima oma endise abikaasaga seonduvat. Knausgård on väitnud, et kõike arvestades praegu ta sarja kirjutamist enam ette ei võtaks. Ei tea midagi!
 
 

David Grossman

"Hobune astub baari"

Heebrea keeles 2014 (סוס אחד נכנס לבר), e.k. pole veel avaldatud

194 lk

 

Omadega läbi püstijalakoomiku etteaste kirjeldab Iisraeli ja tervet inimkonda.

Kuigi selle nimekirja autorite seas on terve hulk vähemalt osalt juudi päritolu kirjanikke, on 1954. aastal Jeruusalemmas sündinud David Grossman ainus, keda võib pidada puhtalt Iisraeli autoriks. Grossman on põlvkonna jagu noorem kui seni rahvusvaheliselt tõlgituim kaasaegse Iisraeli kirjanduse suurkuju Amos Oz, kes suri 2018. aastal. Kui Ozi raamatutest on eesti keeles ilmunud viis, siis Grossmani romaanidest seni vaid "Maailma otsa", mahukas armastuskolmnurgaks vormitud lugu Iisraeli ühiskonnast XX sajandil ning suhetest juutide ja araablaste vahel. Ozi ja Grossmani kõrvutamine ei põhine ainult päritolul, sarnased teemad domineerivad nende mõlemi paljudes raamatutes, nad jõudsid ka tihti koos sõna võtta ühiskondlikel teemadel, soovitades sõjaliste konfliktide ajal kiiremini vaherahuni jõuda või arvestada rohkem ka palestiinlaste õigustega. Tagatipuks sai Grossmani poeg Uri surma 2006. aasta Liibanoni sõja ajal, mis tekitas õõvastava ühenduspunkti raamatus "Maailma otsa" käsitletud sõtta minevate noorte meeste teemaga.

Ka juudi kirjandusel või vähemalt selle mainel on teatud stereotüübid ja põhiteemad, millest ühe osa võiks tõmmata Šolom Aleihhemi ja tema moodsamate jüngrite (nt Etgar Keret, kellelt eesti keeles jutukogu "Kissingeri igatsedes") järgi juudi huumori mütsi alla ja teiseks saab koondada juutide-araablaste suhetele keskenduvad teemad. Grossmani romaan "Hobune astub baari" on nende kahe teema hübriid ja see pälvis 2017 rahvusvahelise Bookeri auhinna, mida jagatakse inglise keelde tõlgitud ilukirjandusele. "Hobune astub baari" on võrdlemisi kiire lugemine, mis toimub ühes Iisraeli kuurortlinna baaris. Vananev püstijalakoomik Dovaleh on miskipärast palunud oma esinemist kuulama noorepõlvesõbra, endise kohtuniku Avishai, kuigi nad pole üksteist näinud umbes nelikümmend aastat.

Dovaleh teeb rea magedaid nalju ning üha rohkem hakkab ta imelikuks kiskuval õhtul pidama tiraade oma elatud elust, puudutades ka tema ühiseid kokkupuuteid Avishaiga, mis muidugi kasvab kirjelduseks Iisraeli ühiskonnast ning lugeja hakkab algselt vastikuna portreteeritud Dovalehi sümpaatsemana nägema või talle kaasa tundma. Publik jälgib seda valusat enesenüpeldust samasuguse vastumeelsuse ja sõltuvusega nagu Knausgårdi lugeja. Kuigi raamatus tehakse ka naljakaid nalju, ei ole see siiski kindlasti koomiline romaan, vaid kohati üsna valusaid teemasid puudutav lugu. David Grossman külastas Eestit 2015. aastal festivali HeadRead raames.

Aastavahetuse paiku tekitas poleemikat Venemaal väidetavalt antud korraldus korjata ära vanusepiirangu hoiatuseta Grossmani romaani "Kellegagi joosta" eksemplarid, sest see võivat noorte seas "põhjustada teismeliste rasedusi ning suguhaiguste levikut". Nagu juudi huumor ikka, läbi pisarate.   

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: