Arvustus. Kus on mullused Snowdenid?

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Joseph Heller Autor/allikas: Scanpix / akg-images / Binder

Uus raamat
Joseph Heller "Nõks-22"
Tõlkinud Tiina Randus
Toimetanud Raul Veede
Korrektor Siiri Soidro
Sarja kujundanud Jüri Jegorov
Disainer Villu Koskaru
Tänapäev, 2020
582 lk

Arvustus ilmus Müürilehes

Joseph Helleri originaalis 1961. aastal ilmunud romaan "Nõks-22" (ingl "Catch-22") kuulub maailmakirjanduse kullafondi ning on väga rõõmustav, et see on nüüd olemas ka eesti keeles. Mõtlen seda täiesti siiralt. Paraku pole ma päris erapooletu, sest mulle lihtsalt väga meeldib see raamat. Järgnev arvustus üritab kirjeldada lühidalt probleemi nimega nõks-22, millega pistab rinda romaani peategelane John Yossarian, ning öelda paar sõna ka selle tõlke kohta.

Yossarian

USA õhujõudude kapten John Yossarian täidab II maailmasõja ajal lennukis B-25 Mitchell pommisihturi ülesandeid. Sihturina istub ta masina klaasitud ninas, peab juhtima pommitaja täpselt sihtmärgile ja vabastama pommid õigel hetkel. Kõige rohkem on Yossarian pühendunud piloodile käskusid jagades õhutõrjetule vältimisele. Romaani jutustus ei ole ajaliselt lineaarne, kuid suurem osa tegevusest toimub 1944. aastal Itaalias. Yossariani eskadrill baseerub Pianosa saarel Türreeni meres ning teeb pommireide Mandri-Itaaliasse (näiteks pommitatakse Ferrarat ja Bolognat). Jutustuse sees kirjeldatakse ka minevikustseene Yossariani väljaõppest Colorados ja kadetikoolist Californias.

Erinevalt teistest sõduritest on Yossarian (eriti pärast kuulipildur Snowdeni1 traagilist surma) veendunud, et kõik tahavad teda tappa. See võib kõlada hullumeelselt, kuid Yossarianil on hea põhjendus. Nimelt iga kord, kui ta vaenlasi pommitama lendab, tulistavad need tema pihta (lk 22). Talle tuletatakse meelde, et vaenlased tulistavad kõikide pihta, kuid see ei muuda tõsiasja, et nad üritavad tappa (ka) just Yossarianit. Vähe sellest, Yossarianit üritavad tappa peale vaenlaste ka omad, kes saadavad teda täitma lahinguülesandeid, kus võib surma saada. Nagu ütleb peategelane ise: "Vaenlane […] on igaüks, kes su ära tapab, olenemata sellest, kummal poolel ta on, ja nende hulgas on ka kolonel Cathcart." (lk 162) See oli tegelikult selge juba väljaõppe ajal, kui distsiplinaarnõukogu absurdsetel põhjustel kadett Clevingeri üle raevukalt kohut mõistis: "Nad olid kolm täiskasvanud meest ja tema oli poiss ja nad vihkasid teda ja tahtsid, et ta surnud oleks." (lk 106) Yossarian otsustab selle peale, et tema ainus eesmärk on iga hinna eest ellu jääda. Ometi peavad paljud teda hulluks.

Nõks-22

Hullumeelsusega pole asjad aga sugugi üheselt selged. Hullus mängib olulist rolli nõks-22 juures, kui seda esimest korda tutvustatakse. Nimelt pöördub Yossarian doktor Daneeka poole, et too tal lendamise ära keelaks, kuna ta on hull (lk 59–60). Doktor möönab varmalt, et ta saab lendamise ära keelata kõigil, kes on hullud, kuid inimene, kes ei taha teha lahingulende, ei saa hull olla. Hullud on kõik teised, kes lendavad, kuid neil ei saa lendamist ära keelata, sest nad ei palu seda. Yossarian saab doktor Daneekalt teada, et selle konksu nimeks on nõks-22.

Üldistades võib öelda, et nõks-22 on paradoks kui selline. Eri situatsioonides avaldub paradoks erinevalt, ent kõik tegelased puutuvad sellega ühel või teisel kujul kokku või rakendavad seda. Näiteks seab eraklusse tõugatud eskadrilliülem major Major sisse korra, mille järgi ta võtab oma kabinetis inimesi vastu ainult siis, kui teda seal ei ole (lk 128–131). Roomas kohtab Yossarian aga Lucianat, kes ütleb, et ta ei saa Yossarianiga abielluda, kuna Yossarian on hull – hull on ta aga seepärast, et tahab temaga abielluda (lk 207–208). Paradokse esineb kogu raamatus nii lause- kui ka süžeetasandil, viidates nii elu üldisele paradoksaalsusele. Väiksemates doosides teevad Helleri romaanis leiduvad paradoksid palju nalja, suuremates doosides tekitavad meeleheidet.

Sõda

Tekib küsimus, kas teoses kirjeldatud paradoksid on seotud spetsiifiliselt sõjaga ja väljendavad sõja nn absurdsust. Esimese hooga saaks tõesti paigutada Helleri ühte ritta teiste "sõja mõttetusest" rääkivate autoritega, nagu Jaroslav Hašek, Erich Maria Remarque, Ernest Hemingway ja Kurt Vonnegut. Nalja ja satiiri mõttes meenutab "Nõks-22" esmajoones Hašeki "Vahvat sõdurit Švejki" ja Vonneguti "Tapamaja korpus viit". Samas lõikab Heller palju sügavamale ja tegeleb nalja taga tõsisemate ja keerulisemate probleemidega kui viimati nimetatud autorid – ta näeb sõda vähemalt sama ängistavana kui Remarque ja Hemingway. Raamatu lõpupoole vägistab ja tapab navigaator Aarfy Roomas Michaela ja viskab surnukeha aknast alla, sest Aarfy moraal ei luba prostituuti võtta ja seksi eest maksta (lk 535–536). Samuti üritab Yossarian aidata esmapilgul kerge tabamuse saanud Snowdenit, kuni mõistab, et Snowdenil on killuvesti all nii suur haav, et sealt on välja valgunud tema sisikond (lk 564). Need kirjeldused on traagilised nagu parimatel hetkedel Remarque'i ja Hemingway omad, ometi näib sõda tähendavat neile midagi natuke muud kui Hellerile.

Ühelt poolt toimub romaani tegevus algusest lõpuni II maailmasõja päevil ning on sõja ja sõjaväega pidevalt seotud. Teisalt kasutab autor teadlikult anakronisme, näiteks major Majori on ülendanud majoriks IBMi arvuti (lk 112), mida 1944. aastal ilmselt juhtuda ei saanud. Selliste detailidega tõstetakse tegevus sõjaajast välja. Samavõrd kui lahingus langemise pärast, muretseb Yossarian ka haiguste pärast, mis pole üldse sõjaga seotud (lk 216–217 ja 223–224). Elu paradoksaalsuse ja mõttetuse kohta tehakse palju suuremaid üldistusi, väljudes nõnda sõja piirest. Näiteks kui Yossarian väljaõppe aegu simulandina haiglasse satub ja väidab, et tema küll suremas ei ole, vastab arst talle järgmiselt: "Muidugi oled. Me kõik oleme suremas. Kuhu kuradi suunas sa oma arust siis minekul oled?" (lk 236) Nii ei saa olla kindel, kas sõda on Helleril lihtsalt sõda või hoopis elu metafoor. Sõda võib olla elu metafoor muidugi ka teistel eespool mainitud autoritel, kuid Helleri raamatus näib suund olevat teine: kui tavaliselt on sõda vorminud maailmapildi, mida rakendatakse elule üldiselt, siis teoses "Nõks-22" on sõda vormitud hoopis elu järgi. Näiteks surm varitseb meid kõiki ja igal ajal, sõjas paistab see ainult selgemalt kätte.

Elu

Yossarian on seadnud (olgu siis hullu või ainsa normaalse inimesena) ellujäämise oma väärtussüsteemis kõrgeimale kohale. See teguviis on ühtaegu nii moraalne kui ka ebamoraalne. Ühest küljest tundub mingite ideaalide nimel sõjas tappa või surra absurdne. Paljude sõja mõttetusest rääkivate raamatute järeldus näib olevat see, et me peame lihtsalt hindama elu, mis on eesmärk ja väärtus iseeneses. Alustama peaksime oma elu hindamisest, sest kui seame teised ettepoole, langeme jälle mingi ideaali nimel iseenda ohverdamise lõksu. Samas kaasneb elu suurimaks väärtuseks kuulutamisega vähemalt kaks probleemi.

Esiteks, kui elusolemine ise on suurim eesmärk, muutub elu seest tühjaks. Paljud Helleri kangelased tegelevad lihtsalt olemasolemisega: eskadrilliülemast major Majorist ei sõltu absoluutselt midagi; major – de Coverley pühendub ainult hobuseraudade loopimisele ja korterite üürimisele; endine nooremkapral Wintergreen kaevab Colorados hüppesse mineku eest karistuseks mõttetuid auke ja leiab, et see on tema kohus, nagu on võitlejate kohus võita sõda (lk 137–138). Elada selleks, et elada, on ringikujuline põhjendus, seega nõks-22.

Teiseks, kui me alustame oma elu hindamisest, siis juhtub, et me ei hinda teiste oma, ning elu kui sellise suurimaks väärtuseks seadmise programm kukub ikka läbi. Yossarian, paludes major Majorilt lahingukohustustest vabastamist, ütleb, et las keegi teine saab surma tema asemel. Major uurib seepeale, et mis siis saab, kui kõik nii mõtleksid, ja Yossarian vastab: "Siis ma peaksin ju päris loll olema, et kuidagi teisiti mõelda." (lk 134) See on järjekordne nõks-22.

Tõlge

Paraku on nõks-22 kohati keerulisem ja salakavalam kui see, mida suudab edastada Tiina Randuse tõlge, mis on üldiselt väga ladusalt loetav. Ingliskeelsed roppused on tõlgitud üsna orgaanilisse keelde ning pole jäädud ka jäikade tõlkevastete juurde, nii et inglise bastard võib olla vastavalt vajadusele nii litapoeg, värdjas, kusik kui ka sitapea. Kalambuurid on aeg-ajalt siiski tõlkeprotsessis hukkunud (või mulle arusaamatuks muutunud). Näiteks kirjutab major Major ametlikele dokumentidele sõnamänge John Miltoni nimega ning on ise eriti uhke järgmise üle: "Kus on John, Milton?" (lk 127) Originaalis kõlab see järgmiselt: "Is anybody in the John, Milton?" Siin viitab john peldikule.2

Probleeme, mis on toimetamisest hoolimata sisse jäänud, on paraku veel mitmeid. Kui tuua paar näidet, siis Bologna kohal põigeldes käsib Yossarian eesti tõlkes keerata lennukit järsult vasakule (lk 191), originaalis aga paremale.3 Nõks-22 ise tuleb mängu kolonel Cargilli särava ebapädevuse kirjelduses, mille võtab kokku tõdemus: "Ta oli end ise üles töötanud ega võlgnenud oma edu kellelegi." (lk 36) Originaalis räägitakse aga ebaedust: "He was a self-made man who owed his lack of success to nobody".4 See on nõks-22-le omane paradoksaalne väljendusviis, mis tõlkes selles kohas puudub. Soovi korral leiab ka mitmeid nn trükivigu, mis mõtet õnneks ei kahjusta.

Olemine

See, kas Joseph Heller pakub lõpuks eksistentsi paradoksaalsusest ka väljapääsu, jäägu igaühe enda otsustada. Ma kaldun arvama, et meie olemine ongi paradoksaalne ja see väljendub igal sammul eri apooriate kujul. Kõiges on süüdi aga surm, millega nõustuks ka Yossarian, näiteks kui ütleme kartesiaanlikult, et miski on olemas, kuna mõtlev subjekt saab sellest mõelda, siis iga mõtlev subjekt lakkab ühel hetkel olemast ja iga olemise kinnitusega kaasneb ka selle lakkamine. See ongi nõks-22, millest meil pole pääsu. Küll aga on võimalik nõks-22 lähemalt tundma õppida ja selleks tuleb kindlasti lugeda Joseph Helleri raamatut.

1 Snowden on Yossariani lennukis hukkunud kuulipildur. Yossarian esitab selle romaani keskse eksistentsiaalse küsimuse Clevingerile ja kapralile muuhulgas vahelduseks ka prantsuse keeles: "Où sont les Neigedens d'antan?" (lk 46) See on viide François Villoni tekstile "Ballade des dames du temps jadis", kus kordub rida "Mais où sont les neiges d'antan?" – "Aga kuhu said mullused lumed?". Taustal kõlab kindlasti ka Pete Seegeri laul "Where Have All the Flowers gone?".

2 Vt Heller, J. 2010. Catch-22. Vintage Books, lk 112.

3 Ibid., lk 168.

4 Ibid., lk 31.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: