Loe katkendit Joseph Helleri raamatust "Nõks-22" ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Nõks-22"

Eesti keeles ilmus Joseph Helleri raamat "Nõks-22". Avaldame katkendi raamatust.

Joseph Heller

"Nõks-22"

Inglise keelest tõlkinud Tiina Randus

Tänapäev, 2020

MAJOR MAJOR MAJOR MAJOR

Major Major Major Majoril oli algusest peale raskelt läinud.

Nagu Minniver Cheevy, oli ka tema sündinud liiga hilja – täpselt kolmkümmend kuus tundi liiga hilja, arvestades oma ema, selle hella ja haiglase naise füüsilist heaolu, kes pärast pooleteisepäevast sünnitusvalu oli omadega liiga läbi, et osaleda vaidlustes uue lapse nime üle. Tema abikaasa kõndis haiglakoridoris vähimagi naeratusevineta ja otsustavalt nagu inimene, kes teab, mida ta teeb. Major Majori isa oli väga pikk ja kõhn mees, kes kandis raskeid jalanõusid ja musta villast ülikonda. Ta täitis sünnitunnistuse kõhklusteta, näitamata välja ühtki emotsiooni, kui täidetud vormi osakonna õele ulatas. Õde võttis selle tema käest midagi ütlemata ja läks vaikselt oma teed. Mees vaatas talle järele ja mõtles, mis tal kitli all seljas on.

Tagasi osakonda minnes leidis ta oma naise kurnatuna tekkide all lebamas nagu vana kuivanud köögivilja, kipras, kuiva ja valge, rammestunud koed täiesti liikumatud. Naise voodi oli nõgise mõranenud akna all osakonna tagumises otsas. Räpasest taevast piitsutas vihma ning päev oli kole ja külm. Mujal haiglas surid vanade siniste huultega kriitvalged inimesed õigeaegselt. Mees seisis sirgelt voodi kõrval ja vaatas naist pikka aega.

"Ma panin poisile nimeks Caleb," teatas ta naisele viimaks vaikselt. "Nagu sa soovisid." Naine ei vastanud ning mehe näole kerkis aeglaselt naeratus. Tal oli kõik täiuslikult planeeritud, sest naine magas ega saanud kunagi teada saada, et mees talle valetas, kui ta maakonnahaigla näruses osakonnas haigevoodis lebas.

Sellisest tagasihoidlikust algusest kasvaski välja ebatõhus eskadrilliülem, kes veetis nüüd suurema osa igast tööpäevast Pianosal, võltsides ametlikele dokumentidele Washington Irvingu nime. Major Major võltsis kohusetundlikult vasaku käega, et vältida tuvastamist, olles sissetungijate eest kaitstud omaenda soovimatu autoriteediga ning maskeeritud valevuntside ja tumedate prillidega, mis olid täiendav kaitsevahend äratundmise eest, juhuks kui keegi peaks kogemata sisse vaatama vanamoodsast tselluloidaknast, millest keegi varas oli tüki välja lõiganud. Tema elu kahe madalhetke, sündimise ja edutamise vahele, jäi kolmkümmend üks närust aastat täis üksildust ja masendust.

Major Major oli sündinud liiga hilja ja liiga keskpärasena. Mõned inimesed sünnivad keskpärasena, mõned inimesed saavutavad keskpärasuse ja mõnele määritakse keskpärasus pähe. Major Majoriga juhtusid kõik kolm. Isegi igasuguse eripärata inimeste seas paistis ta paratamatult silma kui mees, kellel oli veel vähem eripära kui ülejäänutel, ning ta avaldas kõigile alati oma vähemuljetavaldavusega muljet.

Major Majori vastu rääkisid algusest peale kolm asjaolu – tema ema, tema isa ja Henry Fonda, kellega ta peaaegu sünnist saadik haiglaselt sarnanes. Kaua enne seda, kui ta oskas kahtlustadagi, kes on Henry Fonda, oli ta kõikjal ebasoodsate võrdluste objektiks. Võhivõõrad arvasid heaks teda maha teha ja selle tulemusena valdas teda maast-madalast süüdlaslik hirm inimeste ees ning lipitsev vajadus ühiskonna ees vabandada, kuna ta ei ole Henry Fonda. Tal ei olnud lihtne minna läbi elu, nähes välja nagu Henry Fonda, aga ta ei mõelnud kunagi alla anda, sest oma sihikindluse oli ta pärinud isalt, kõhetult mehelt, kellel oli hea huumorimeel.

Major Majori isa oli kaalutlev jumalakartlik mees, kelle arusaam heast naljast oli oma vanuse kohta valetada. Ta oli pikkade käte ja jalgadega talumees, jumalakartlik, vabadust armastav, seadusekuulekas jõuline individualist, kes leidis, et föderaalabi ükskõik kellele peale farmerite on hiiliv sotsialism. Ta pooldas kokkuhoidlikkust ja rasket tööd ning taunis lõtvade elukommetega naisi, kes talle ära ütlesid. Tema erialaks oli lutsern ning ta teenis hästi selle pealt, et ei kasvatanud seda. Valitsus maksis talle hästi iga buššeli lutserni eest, mida ta ei kasvatanud. Mida rohkem lutserni ta ei kasvatanud, seda rohkem raha valitsus talle andis, ja ta kulutas iga penni, mida ta ära ei teeninud, uutele maadele, et suurendada mittetoodetava lutserni kogust. Major Majori isa töötas lutserni mitte kasvatades palehigis. Pikkadel talveõhtutel püsis ta toas ja ei parandanud rakmeid ning kargas iga päev varahommikul voodist, et tööd tehtud ei saaks. Ta investeeris maasse targalt ning peatselt ei kasvatanud ta rohkem lutserni kui keegi teine kogu maakonnas. Naabrid küsisid temalt igasugu asjades nõu, sest ta teenis palju raha ja oli seega tark. "Nagu külvad, nõnda lõikad," andis ta kõigile nõu, ja kõik ütlesid: "Aamen."

Major Majori isa oli sõnakas õhukese riigi eestkõneleja, eeldusel, et see ei seganud valitsuse püha kogust maksta farmeritele nii palju kui võimalik kogu selle lutserni eest, mida nad tootsid, mida keegi teine ei tahtnud, või selle eest, et nad üldse mingit lutserni ei tootnud. Ta oli uhke ja iseseisev mees, kes oli vastu töötuskindlustusele ega kõhelnud kunagi vingumast, hädaldamast, halamast ja võimalikult palju välja pressimast igaühelt, kellelt aga sai. Ta oli harras mees, kelle kantsel oli kõikjal.

"Issand andis meie tublidele farmeritele kaks tugevat kätt, et me saaksime mõlema käega kahmata nii palju kui saame," kuulutas ta innukalt kohtuhoone trepilt või A&P ees, oodates, et halvas tujus nätsu näriv noor kassapidaja, keda ta jahtis, välja astuks ja talle tigeda pilgu saadaks. "Kui issand ei tahaks, et me võtaksime nii palju kui aga saame," kuulutas ta, "siis ei oleks ta meile andnud kaht tublit kätt, millega seda võtta." Ja teised pomisesid: "Aamen."

Major Majori isa uskus kalvinistlikult ettemääratusse ning sai selgelt aru, et kõik õnnetused peale tema enda omade on jumala tahte väljendus. Ta suitsetas sigarette ja jõi viskit ning talle meeldisid terav taip ja stimuleeriv intellektuaalne vestlus, eriti enda oma, kui ta oma vanuse kohta valetas või rääkis seda toredat lugu jumalast ja oma naisest, kellel oli raskusi Major Majori sünnitamisega. Lugu jumalast ja tema naise raskustest keerles ümber asjaolu, et jumalal kulus kogu maailma valmistegemiseks ainult kuus päeva, aga tema naine pingutas tervelt poolteist päeva, lihtsalt et major Majorit sünnitada. Vähem mees oleks sel päeval haiglakoridoris vankuma löönud, nõrgem mees oleks läinud kompromissile ning valinud mõne suurepärase asenduse, näiteks Drum Major, Minor Major, Sergeant Major või C. Sharp Major[1], kuid major Majori isa oli neliteist aastat seda võimalust oodanud ning tema seda juba raisku ei lasknud. Major Majori isal oli võimaluse kohta hea nali. "Võimalus koputab siin maailmas ainult korra," ütles ta. Major Majori isa kordas seda head nalja igal võimalusel.

Haiglane sarnasus Henry Fondaga oli esimene kõigist vingerpussidest, mille õnnetuks ohvriks saatus major Majori läbi kogu ta rõõmutu elu muutis. Teine oli sündimine Major Major Majorina. Asjaolu, et ta sündis Major Major Majorina, oli saladus, mida teadis vaid tema isa. Alles siis, kui major Major lasteaeda läks, avastati tema tegelik nimi, ja selle tagajärjed olid katastroofilised. See uudis tappis ta ema, kes kaotas lihtsalt eluiha ning kuhtus ja suri, mis sobis hästi tema isale, kes oli otsustanud halvas tujus A&P tüdruku naiseks võtta, kui vaja, ja kes ei suhtunud kuigi optimistlikult võimalusse, et saab oma naise maa pealt minema, ilma et peaks talle raha maksma või teda piitsutama.

Major Majorile endale olid tagajärjed vaid üsna vähe kergemad. Teda tabas nii noores eas karm ja jalustrabav arusaam, et ta ei ole, nagu ta oli alati ekslikult arvanud, Caleb Major, vaid hoopis keegi võhivõõras, kelle nimi on Major Major Major ja kellest ta ei teadnud absoluutselt midagi ja kellest ka keegi teine ei olnud kunagi midagi kuulnud. Mängukaaslased tõmbusid temast eemale ega tulnud kunagi tagasi, sest neil oli kalduvus umbusaldada võõraid, eriti sellist, kes oli neid juba korra petnud, teeseldes, et ta on keegi, keda nad on aastaid tundnud. Keegi ei tahtnud temaga tegemist teha. Ta hakkas asju käest pillama ja komistama. Ta suhtus igasse uude tutvusesse ujedalt ja lootusrikkalt ning pidi alati pettuma. Kuna ta nii meeleheitlikult sõpra vajas, ei leidnud ta iial ühtegi. Temast kasvas pikk, kohmakas, imelik ja unistav poiss, kellel oli habras pilk ja väga õrn suu ning kelle kõhklev ja kobav naeratus läks iga uue ärapõlgamise peale otsemaid haavatult rikki.

Ta oli viisakas vanemate inimeste vastu, kellele ta ei meeldinud. Mida vanemad inimesed teha käskisid, seda ta tegi. Nad ütlesid talle, et vaadaku ette, enne kui hüppab, ja tema vaatas alati ette, enne kui hüppas. Nad ütlesid talle, et ta ei viskaks tänaseid toimetusi homse varna, ja tema ei teinud seda kunagi. Tal kästi austada oma isa ja ema ning ta austas oma isa ja ema. Talle öeldi, et ta ei tapaks, ja ta ei tapnud, kuni astus sõjaväkke. Seal öeldi talle, et ta tapaks, ja tema tappis. Ta keeras igal võimalusel teise põse ette ning tegi teistele alati seda, mida tahtis teisi endale tegevat. Kui ta annetas heategevuseks, ei teadnud tema vasak käsi kunagi, mida parem käsi teeb. Ta ei võtnud issanda, oma jumala nime kunagi asjata suhu, ei rikkunud abielu ega ihaldanud oma naabri eeslit. Ta lausa armastas oma naabrit ega tunnistanud tema vastu iial valet. Vanemad inimesed ei sallinud major Majorit, sest ta oli nii karjuvalt nonkonformistlik.

Kuna tal polnud midagi muud, kus hästi hakkama saada, sai ta koolis hästi hakkama. Osariigiülikoolis võttis ta õpinguid nii tõsiselt, et homoseksuaalid kahtlustasid teda kommunismis ja kommunistid homoseksuaalsuses. Ta valis põhiaineks Inglise ajaloo, mis oli viga.

"Inglise ajalugu!" möirgas hõbelakaline senaator tema osariigist põlglikult. "Mis Ameerika ajalool viga on? Ameerika ajalugu on sama hea kui iga teine ajalugu maailmas!"

Major Major läks otsemaid üle Ameerika kirjandusele, aga enne jõudis FBI tema kohta toimiku avada. Kauges talumajas, mida major Major koduks nimetas, elas kuus inimest ja üks šoti terjer, ja viis neist ja šoti terjer osutusid FBI agentideks. Peatselt oli neil major Majori kohta nii palju mahategevat informatsiooni, et nad võisid temaga teha, mida aga tahtsid. Ainuke asi, mida nad aga temaga teha oskasid, oli saata ta reamehena sõjaväkke ning teha temast neli päeva hiljem major, nii et kongresmenid, kellel polnud midagi muud teha, said Washingtoni linnas mööda tänavaid edasi-tagasi traavida ja skandeerida: "Kes edutas Majori majoriks? Kes edutas Majori majoriks?"

Tegelikult oli Majori majoriks edutanud IBM-i masin, mille huumorimeel oli peaaegu sama hea kui tema isal. Kui puhkes sõda, oli Major endiselt kuulekas ja järeleandlik. Talle öeldi, et ta astuks väeteenistusse, ja tema astus. Talle öeldi, et ta läheks lennunduskadettide väljaõppesse, ja tema läks lennunduskadettide väljaõppesse ja avastas end juba järgmisel öösel kell kolm paljajalu jäisest porist ühe Edela-Ameerikast pärit vintske ja sõjaka seersandi eest, kes ütles, et suudab oma üksuses iga mehe vaeseomaks peksta, ja oli valmis seda tõestama. Seersandi kapralid olid kõik uued värvatud vaid mõni minut varem jõhkralt üles raputanud ning käskinud neil koguneda juhtkonna telgi ette. Vihma sadas endiselt major Majori peale. Nad võtsid ridadesse oma tsiviilriietes, mis nad olid kolm päeva tagasi sõjaväkke tulles endaga kaasa võtnud. Need, kes venitasid, et jalanõusid ja sokke jalga panna, saadeti oma külmadesse, märgadesse ja pimedatesse telkidesse tagasi neid ära võtma, ja kõik olid paljajalu poris, kui seersant kivise pilguga neile otsa vaatas ja ütles, et ta suudaks oma üksuses iga mehe vaeseomaks peksta. Keegi ei tahtnud temaga vaielda.

Järgmisel päeval uputas Major Majori ootamatu edutamine majoriks sõjaka seersandi põhjatusse masendusse, sest ta ei saanud enam kiidelda, et võib oma üksuses iga mehe vaeseomaks peksta. Ta mossitas tundide viisi oma telgis nagu Saulus, ei võtnud külastajaid vastu ning tema kapralite eliitkaart seisis nõutult väljas valves. Kell kolm öösel leidis ta oma lahenduse ning major Major ja ülejäänud värvatud raputati taas jõhkralt ärkvele ja neil kästi paljajalu koguneda juhtkonna telgi uduvihmasesse kumasse, kus seersant juba ootas, rusikad ülbelt puusas, nii agar rääkima, et jõudis vaevu ära oodata, kuni nad saabusid.

"Mina ja major Major," kiitles ta samal karmil ja napil toonil, mida ta kasutas ka eelmisel õhtul, "võime siin üksuses iga mehe vaeseomaks peksta."

[1] Tõlkimatu sõnamäng. Drum major – sõjaväeorkestri juht. Minor major – väike major või väike suur. Sergeant major – vanemseersant. C Sharp Major – C# mažoor. (Tlk)

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: