Tiina Randus: Helleri romaani "Nõks-22" oli kohati suisa vastik tõlkida ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Kirjastus Tänapäev andis välja Joseph Helleri romaani "Nõks-22". Kirjastussaates "Gogol" selgitas tõlkija Tiina Randus, miks selles väga pikas sõjaromaanis sõjategevust siiski üpris vähe kirjeldatakse.

"Catch-22" ehk "nõks-22" on Joseph Helleri välja mõeldud termin ja läinud käibele just sellest romaanist. Mida see tähendab?

Lahendamatut ja väljapääsmatut olukorda, mis võib avalduda erinevates vormides. See on olukord, kus, püüa mis sa püüad, midagi teha ei saa.

Hoolimata sellest, et II maailmasõda on raamatus vaid kulissideks, lähtub see autori enda sõjakogemusest. Ilmselt koges ta seal üsna palju seda, et tal ei olnud võimalik mitte midagi teha. Elu tundus ühekorraga kohutavalt pikk ja uskumatult üürike.

Kui keeruline on sellist raamatut tõlkida? Kui pikk see protsess oli?

Kohutavalt pikk ja uskumatult üürike. (Naerab.)

Mitu aastat läks, oli väga raske ja väga huvitav. See oli nagu üks lõputu mõistatus, mis viimaks siiski lõppes.

Kuidas seda raamatut lugeda ja kuidas seda tõlkida?

Eks lugemist tuleb ikka algusest alustada ja soovitatav on lõppu jõudes uuesti otsast pihta hakata, siis alles hakkavad asjad selgemini paistma. Mul on tunne, et ühest lugemiskorrast ei piisa. Siis jääbki sellest raamatust mulje kui pelgast sõjaromaanist.

Minu jaoks on tõlkimine omamoodi psühhosomaatiline protseduur. Mul on tunne, et tekst liigub minu kehast läbi ja seda raamatut oli kohati suisa füüsiliselt vastik tõlkida. Seda oli kohati oma grotesksuses väga-väga raske taluda ja mõnikord hakkas lausa halb.

Oluline oli rütmi tabada. Stiilile, mis vaikselt krutib ja krutib või siis aeg-ajalt täiesti "lappama läheb", pihta saamine oli kui tehniline käsitöö. Seda ei tohtinud ära nudida. Selleks, et tekst jääks võimalikult kirjapandu sarnane, pidigi see kohati päris sõgedaks minema.

Kuigi toimetaja tegi küll aeg-ajalt ettepanekuid, et paneks pooleteise lehekülje pikkustele lausetele mõned punktid vahele, tuli talle natukene vastu hakata. Et ikka lappaks.

Siin on ka väga vähe joonealuseid märkuseid, palju on mõistmatuid sõnu, sõjaterminoloogiat… Kõike muud on väga palju.

Joonealuseid on välditud sihipäraselt, jällegi selleks, et rütmi mitte lõhkuda. Kuid inimene, kellele peaks hakkama neid asju seletama, võib-olla ei peakski seda lugema. Selle raamatu täielikuks tabamiseks ongi teatav kultuurikiht vajalik. See ei ole lasteraamat.

Rütm kordub kohati refräänidena, aeg-ajalt tekib tunne, et see on ju jälle seesama sara, ma olen siin juba olnud! Aga siis selgub, et väljutakse hoopis järgmisest uksest ja sealt avaneb hoopis teine pilt. Tegelane, keda nägid sinna enne sisenemas, tuleb hoopis kuskilt kolmandast kohast. Kõik on aga ette määratud ja see peabki nii olema, sest kõik on omavahel seotud. See ongi üks väga huvitav kolmemõõtmeline makramee.

Mis oli selle tõlkimisprotsessi juures kõige toredam?

Peamiselt jäi meelde see, kui ta lõpuks valmis sai. (Naerab.) Tore oligi tõlkimise keerukus. Konsulteerima pidi kümnete inimestega, sõjaterminoloogiat sai taga aetud kuude kaupa... See oli mõistatus. Ja see, kui üks 5000-tükiga pusle lõpuks valmib, on oi kui hea tunne.

Kuna tegu on umbes teie 80. tõlgitud raamatuga, kas vahepeal ei tekkinud rutiini tunnet?

Seda küll mitte. Hoolimata, tõepoolest, üsna pikast praktikast, oli see raamat minu jaoks erakordne, sest üle pikkade aastate pidin välja otsima tolmunud sõnaraamatud. Helleri sõnavalik oli väga omapärane, tuli ikka näha vaeva. Küsimus ei olnud mitte ainult sõnades, mille tähendust hästi ei mäletanud, vaid palju oli selliseidki sõnu, mida ma polnud iial näinud.

Hellerit inspireeris Jaroslav Hašeki "Švejk" ja tuleb tunnistada, et absurdsus ja pidev vastuolu tekitab mitte just otseselt naeruisu, aga ikkagi päris humoorika tunde. Kas see on sõjaraamatu puhul paratamatu?

Kas just paratamatu, aga teeb kergemaks. Heller ei aja laginal naerma nagu Hašek. Aga ju see koomika ikkagi lihtsalt leevendab.

Miks praegu, 2020. aastal üldse üks Ameerika sõjaromaan eesti keelde panna? Kirjeldatud sündmustest on möödunud pea 80 aastat ja esimesest väljaandmisest saab järgmisel aastal 60 aastat. Kas me saame sellest üldse aru?

Esiteks oli see ka auküsimus. Selline tähtis raamat on eesti keelde panemata, viimaks veel arvavad, et me ei saa hakkama!

See romaan on ajastuteülene. II maailmasõda on raamatus n-ö juhuslik kokkusattumus, lihtsalt taustaks, sest kuskil peavad need sündmused ju toimuma ja karakterid tegutsema. Aga sarnaseid situatsioone ja karaktereid saaks tõenäoliselt üsna kergesti ekstrapoleerida ka tänapäeval.

Mulle meeldib, et "Nõks-22" tuleb meieni ajastul, mil kehtestatakse taas reegel 2+2!

See on kahtlemata kerge kokkusattumus, kuna protseduur algas juba mitu aastat tagasi. Aga eks tal ole teatav sümboolika – kriis on kriis. Ehk leiab sealt praegugi midagi õppida? Tõenäoliselt siiski pisut teises plaanis, sest kui meie praegune kriis nõuab eneseisolatsiooni, siis vähemalt kirjeldatud loos on ju kõik pead-jalad koos.

Kas praegu, kus tõe väärtus on täiesti segi löödud, ei oleks hoopis vaja midagi selget, arusaadavat, tasandavat?

No kes seda usuks, et ta on lihtne ja tasandav? Pooled usuksid ja pooled karjuksid midagi hoopis vastupidist.

Praegu jäävad teosest rääkides kõlama kriis, sõda, arusaamatus. Kas sellest võib leida ka mõne positiivse nõksu?

Jah, jäingi mõneks ajaks mõttesse. Eks sõda lõppes!

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: "Gogol"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: