Andra Teede: 2020 on kunstile hästi raske aasta ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR/ Kadri Põlendik

Klassikaraadio kirjandussaate "Gogol" külaline oli luuletaja Andra Teede, kes paljude eestimaalaste kodudesse jõuab aga hoopis armastatud telesarja "Õnne 13" stsenaristina. Kuidas mõjutab käesolev koroona-aasta kultuurirahva tööd? Kas naiskirjanikuks olemine on kuidagi teistmoodi kui lihtsalt kirjanikuks olemine? Miks on inimesel vaja lugusid? Millal ei tohi kirjanik vait jääda?

Kui palju olete raadioeetris ette lugenud – see tähendab niiviisi, et inimesed ei näe? Kas see annab midagi juurde või võtab ära?

Ma olen elu jooksul päris palju raadios käinud, sest üks osa mu tööst on sarjade, näidendite või projektide kirjutamine, kuhu on vaja inimesi kutsuda vaatama ja pileteid ostma. Nii saadetaksegi autor sageli raadiosse rääkima. Luule või kirjanduse kuulamine ainult kõrvadega annab ju tekstile juurde. Lapsepõlves oli meie kodus selline traditsioon, et kui keegi oli haige, luges ema raamatuid ette. Minul aga oli krooniline bronhiit ja sain kogu aeg sinepiplaastreid, mis on hästi ebameeldiv – vastik ligane värk ja kõrvetab ka. Selleks, et lapsel natuke kergem oleks, luges ema mulle tundide ja sadade lehekülgede kaupa raamatuid ette.

Siis armusingi raamatutesse. Ettelugemises on mingi võlu, mida ei saa kogeda telekat vaadates ega ise lugedes. Kasvõi juba sellepärast, et lugeja määrab tempo, mängib diktsiooniga ja saab otsustada, milline tunne raamatust jääb. Siiamaani on minu jaoks kõige-kõige parem just ettelugemine. Tänapäeval ei viitsi keegi mulle ette lugeda, isegi kui ma haige olen. Kuidas saaks küll jälle seda saavutada, et siis, kui kurk on haige, loeks keegi ette paksu romaani?

Milline on Eesti naiskirjaniku positsioon ja väljavaated 2020. aasta sügisel?

Mina pole palju aastaid olnud selline kirjanik, kes ainult raamatuid kirjutab, kuna kirjutan ka näiteks teatrisse. Kui teatrid kinni pannakse või inimene ei julge teatrisse minna, lähevad asjad kohe tuksi. 2020 on kunstile hästi raske aasta. Kirjanik on muidugi hea olla, sest kõik istuvad kodus ja muudkui loevad raamatuid.

Kunstnike jaoks on see aasta, kus tuleb üks samm tagasi astuda, järele mõelda, mida tehakse või millistes meediumites on võimalik enda kirjandust edastada. Arutasin just oma Soome sõbranna, stsenaristi ja romaanikirjaniku Aino Kiviga, kuidas kõik inimesed, kes on kodudes, vajavad ikka lugusid, teisi maailmu. Mõelda saab ainult neid mõtteid, mida sa tead, ja kui sa raamatuid ei loe, jäävadki mõtlemiseks ainult need hädised mõtted, mis su ümber on või mida aknast näed. Aga kui loed romaani Hispaania kodusõjast, saad mõelda mõtteid ka Hispaania kodusõjast. Kui sa sellest midagi ei tea, ei saa selle peale ka mõelda. Üks viise sellest välja pääseda, et istume kõik oma kodudes ninapidi koos ja reisile ka ei saa sõita, on samuti lugude abil. Lugusid on vaja. Mõttekoht on nüüd aga see, kuidas lood autorilt lugejani jõuaksid nii, et kõik võidavad.

Naiskirjanikud nutavad ehk natuke selle pärast, et oh sa pele!, olen kahjuks naiskirjanik. Minu meelest on väga mõttetu enda tööd ainult läbi selle defineerida. See ei tähenda, et ma unustaksin ära, et olen naine. Me konkureerime ikkagi terve maailmaga, kõigi lugudega, mis on kirjutatud ja lõpuks – kas on vahet, kes need kirjutas? Peaasi, et lood head on.

Eestis on neid kirjanikke või luuletajaid, kes ainult sellest tööst ära elavad, väga vähe, enamuse jaoks on kirjandus hobi. Mõnes mõttes on see isegi parem lahendus, kui see, et hobi muutub tööks, sest siis ei ole sul enam hobi või tuleb hankida uus. Nautida tuleks seda, et päevast päeva ollakse edukas mõnel muul alal, olgu see siis emaks olemine või mõni teine töökoht. Sel juhul on okei leida veidi aega, et natuke kirjutada. Aga kui tahad ainult kirjutada, tuleb sel aastal päris hoolega nuputada, kuidas seda teha.

Eelmistest sõnavõttudest on jäänud mulje, et just luuletamine kipubki olema Andra Teede hobi?

Mõnes mõttes võib nii öelda küll, sest luuletamine on see, mida ma esimese asjana tegema hakkasin. Kui olin keskkoolitüdruk, armusin kirjandusse või tegelikult romaanidesse, mulle hakkas meeldima kirjandus üldiselt. Minu puhul väljendus see nii, et hakkasin luuletama. Ja olen nüüdseks kaheksa luulekogu välja andnud, palju luulega esinenud ja tänu sellele jõudnud väga paljudesse kohtadesse. Kuid keskmise päeva või nädala jooksul kulub minu aega luulele väga palju vähem just seetõttu, et mul ei ole luules tähtaega. Olen keeldunud senini endale luuletamiseks tähtaegu panemast. Need pagana luuletused peavad ise su aju sisse tulema. Tegelikult olen küll võimeline luuletust genereerima juhul, kui on tõesti kiiresti vaja. Sel juhul on kõige parem viis päästikule vajutamiseks lihtsalt lugeda enne hästi palju luuletusi, näiteks loen enne terve päeva Tomas Tranströmerit ja punnitan ilmselt siis ka ise ühe luuletuse ära.

Ma ei sunni ennast selleks ja ma ei teeni sellega midagi, või noh, ma maksan luulele peale. Õige luuletaja ikka maksab oma luulele peale! (naerab) Seetõttu pole mul ka sellega mingit kiiret, et  ma pole andnud mingeid lubadusi kellelegi. Kõigi teiste asjadega, mida ma kirjutan, on alati kiire: kus on stseenid, on vaja näitlejatele saata, vaja minna võttele, vaja hakata proove tegema, homme on esimene lugemine, kus on, meil on kiire… Kiiruse peale kirjutamise keskel on väga hea hoida luulet puhta pühapaigana.

Septembrikuu Vikerkaares ilmus kaks teie väga ilusat teksti ja ma saan aru, et kevadel on siiski oodata ka kogu?

Jaa, kaks aastat on möödunud mu viimasest luulekogust – mida pole vist kunagi mu elus juhtunud, olen tavaliselt ikka iga aasta midagi üllitanud. Aga kevadel tuleb luulekogu, mille nimi, vähemalt hetkel mu peas, on "Emadepäev". Selle aasta märtsis sain ma lapse. Mu laps sündis kolmapäeval ja üks päev hiljem kehtestati eriolukord. Tekkis naljakas vaakum, terve riik oli vaakumis ja meie beebiga seal vaakumi sees. On olnud väga veider poolaasta. Emaks saamise kogemus on kindlasti olnud teistsugune, kui see oleks olnud aastal 2019.

Ühel hetkel tundsin, et vaikus me ümber on nii suur, et hakkasin lõpuks jälle kirjutama luuletusi, mis oli hästi tore, sest see võimaldas veidi muudest asjadest eemale pääseda. "Õnne 13" võtted [Andra Teede on alates 2014. aastast sarja stsenarist – toim.] katkesid siis, kui hooaega oli veel kolm osa teha, kuid eriolukorra tõttu jäi filmimine katki. Ja suvelavastused jäid ära ja veel paar teatriprojekt lükkusid edasi ja siis – oh seda rõõmu! – tulid mõned luuletused.

Neljapäeva õhtul ilmus ERRis lugu sellest, kuidas raamatute trükiarv on viieteistkümne aastaga vähenenud rohkem kui poolteist korda, kuid nimetuste arv on siiski veel püsinud sama. Aastas ilmub Eestis ikka veel pea kolm tuhat raamatut. Milline on lugemise ja kirjutamise prestiiž praegu?

Kindlasti soodustab koroona lugemist ja lugusid on ikka vaja, nagu ennist räägitud.

Mu ema töötab ühes väikeses raamatukogus ja temagi on rääkinud, kuidas siis, kui see jama pihta hakkas, läksid nende päevad kiireks. Inimesed pöördusid raamatukokku suure lugemisisuga.

Ma lugesin ka seda uudist, kuid statistikasse on ju ka arvestatud eneseabi- ja aimekirjandus, maakaardid ning näiteks ka lasteraamatud. Vaatan oma beebi raamatuid, milles on viis pilti elevandist ja iga pildi allkiri on umbes selline: "Elevant avastas, et tal on väga pikk lont." Järgmisel leheküljel: "Elevandile ei meeldinud ta pikk lont." Keerad lehte: "Aga kui ta avastas, et oma londiga saab hoida kinni ema sabast, hakkas lont talle meeldima." Need raamatud ilmuvad ja jõuavad ka statistikasse, ehkki minu arvates ei pea me kirjanduse all just kõiki neid silmas. Tuleb võtta arvesse, et ilukirjanduse või Eesti ilukirjanduse osakaal sellest numbrist pole kindlasti nii suur, kuid ikkagi märkimisväärne.

Eestis on ju väga palju kirjanikke, Eesti Kirjanike Liidus on üle kolmesaja liikme ning raamatu väljaandmine ei ole kohutavalt raske, Kultuurkapital paneb tihti õla alla. Tiraažid küll on väga väikesed: üks luulekogu müüb kaks-kolmsada eksemplari, sealjuures kolmsada on juba hästi, viissada on juba väga-väga kõva sõna. Lastekirjanduse tiraaž on umbes tuhat, kaks tuhat näitab ikka juba märkimisväärset raamatut. Eestis saab igaüks teha oma raamatukese, nende seast aga tõusevad igal aastal esile paar tähte, mis jäävad alles. Muu hajub kusagile.

Vikerkaares nr. 10–11 ilmus sel aastal kümnendi lõpu puhul "Kümnendi Vikergallup", milles küsiti kriitikutelt eelmise kümne aasta parimat uudisteost ja debüütteost. Vaadates Vikerkaare toimetuse saadetud igal aastal kriitikute poolt esile tõstetud raamatute lühinimekirja (pikas nimekirjas oli nii palju raamatuid, et arvuti lihtsalt plahvatanuks kõiki faile avades), on nendest tähtsamatest isegi pooled meelde jäänud! Nii et kvantiteeti Eestis on. Kuid ka see poleks õige, kui edaspidi Kulka kraanid kinni keerata ja anda raha vaid neile, kes on ennast juba tõestanud tuntud autorid. Igast luuavarrest võib pauk tulla. Inimene, kes on eluaeg töötanud poes, võib ühel päeval abikaasast lahutada, koju minna ja kirjutada romaani, mis muudab meid kõiki. See on täiesti võimalik ja kui see inimene pöörduks Kulka poole oma CV-ga – Prisma, Maxima, Rimi –, oleks raske raha saada, olgugi et teos võib olla meeletult hea.

Tore, et Eestis on võimalik raamatuid avaldada, kuid statistiline number on veidi petlik. Seda, et iga eestlane oleks eelmisel aastal kolm tuhat raamatut läbi lugenud, ma hästi ei usu.

Nädal aega tagasi tuli ka teade, et loovisikute toetus on selleks aastaks riigieelarvest otsa saanud. EHkki see väike periood, kuus-seitse kuud, oli väga hea, siis kuidas saavad vabakutselised kunstnikud nüüd hakkama?

Igasugu toetusi, stipendiumeid ja erinevaid rahasid, mida kunstnikuna taotleda, on ju Eestis alati olnud. Kui kirjeldan noortele kirjanikele, oma sõpradele, teatriinimestele Lääne-Euroopast, näiteks Inglismaalt, millises külluses me Eestis elame, on nad üllatunud. Eesti on võrreldes paljude teiste suuremate riikidega nii vaene riik, sotsiaalselt on meie olukord kohutav, mõtlen siinkohal vaesuse piiril elavaid üksikemasid, pensionäre jne. Aga selle peale mõeldes, kui palju riigi tuge saab näiteks kunstnik oma töödele, olen mina küll väga tänulik ja õnnelik. Paljusid minu töid on maksumaksja ühel või teisel moel, olgu või kaudselt, toetanud. Näiteks kirjutasin näidendi Draamateatrile – kes peab Draamateatrit üleval? Kirjutan sarja Eesti Televisioonile – kes Eesti Televisiooni üleval peab? Rääkimata sellest, et Kulka on kõiki mu teoseid ja ka mingeid üritusi, kus ma olen osalenud, terve mu elu toetanud. Nii nutune see seis ka ei ole. Pool aastat sai seda toetust, mis oli väga tore, aga see oligi ju mõeldud neile, kellel konkreetselt jäid mingid tööd ära.

Teatrikirjaniku töö käibki nii, et kirjutatakse pidevalt uusi näidendeid. Kui kirjutan näidendit kaks kuud, elan sel ajal rahast, mille teenisin oma eelmise näidendiga, nii-öelda annan ise endale avanssi, elan oma eelmisest honorarist. Samas tean, et mul on kokkulepe, et kui uus näidend saab valmis, saan sealt honorari, mis siis annab mulle järgmiseks paariks kuuks raha, et kirjutada oma järgmine teos ja nii see elu käib. Aga kui tekib krahh, raiskasid oma eelmise raha uut tükki kirjutades ära, aga uus tükk jääb ära ja seda ei tulegi kunagi, sest maailm läheb edasi ja uued tükid tulevad peale, on muidugi nadi ja sel juhul peabki toetama. Aga siis peaksid need toetused olema sotsiaaltoetused, mitte mingi kultuuriegiidi nime all.

Nikolai Gogol küsiks kindlasti siinkohal, kuidas säilitada selles raha, ideoloogiate, meedia, laste, vanemate ja ajaloo rägastikus väärikus. Mida tunnete teie, milline on kirjaniku väärikus?

See, kui ei pea pesupulbrireklaami kirjutama? (naerab) Tegelikult on see klišee, sest mina olen alati häid copywriter'eid austanud ja arvan, et hea pesupulbrireklaam võib olla oluliselt parem kui halb luuletus.

Kunstnikul peab olema väärikus iseenda ees. Mina tunnen kohati, kuidas töö "Õnne 13"-ga ja teatrites teeb mu auditooriumi erakordselt suureks võrreldes keskmise kirjaniku ja keskmise luuletajaga. "Õnnet" vaatab iga nädal üle kümne protsendi eesti rahvast, mis teeb sellest ühe suurimatest kõnetorudest. Mu luulekogude müüginumbrid olid enne "Õnnet" (tegelikult on nüüdki) umbes paarisaja ringis, kuid nüüd jälgib mind järsku sada viiskümmend tuhat inimest. See võttis mul küll natuke jala nõrgaks, et issand jumal, mida on mul nii paljudele vaatajatele öelda. Aga siis muidugi sain aru, et ei peagi väga midagi ütlema, ma pean head sarja tegema.

Kui oled kirjanik, sul on suu peas ja kirjutad asju, mida inimesed loevad, kuid sa ei võta sõna teemadel, mis sind isiklikult häirivad või sinu sees põlevad, ei ole see minu meelest väärikas. Näiteks karjud kodus, et õigus ühele või teisele inimgrupile, aga oma kirjanduses räägid ainult lilledest ja liblikatest, või näiteks mõtled surmast, aga tellimustööna joonistad potililli. Kui mõtled surmast, siis joonista surma. Tuleb leida kompromiss enda südametunnistuse ja tellija soovide vahel. Sellega peaksid tänapäeva kirjanikud tegelema. See aga ei tähenda, et ei võiks päevad läbi imelisi reklaame kirjutada. Mina olen kogu aeg tahtnud copywriter'iks saada ja nüüd vaikselt hakkavad esimesed suuremad tööd tulema. Mul on selle üle väga hea meel, sest see on omaette väljakutse. Aga kui on vaja võtta sõna tõsistel teemadel, ei tohiks vait jääda.

*

Andre Teede: tekst järgmisel aastal ilmuvast kogumikust "Emadepäev":

jälle on juuni
sukapüksiilm
naised mu ümber jäävad aina vanemaks

vanasti kui me olime tudengid
kui meil oli pohui
võtsime sellise ilmaga sms-laenu
ja ostsime alt keldripoe magusast šampast tühjaks

nüüd isegi kui satume vahel kokku
istume kõrvuti mõnes autos
vahel väga harva laua taga
siis räägime peamiselt sellest
kui palju me armastame oma lapsi

jälle on juuni
grilli- ja chillikuu
valgete ööde kuu kui ma ei maga
sest ärkan müristamise peale enne kui mu kõrval
hakkab kella poole viiene sahmimine
süüa süüa süüa

pesen lutipudeli kraani all puhtaks
vaatan oma hämarat nägu peeglist
vanasti ma oleks selle ajal hakanud
vaikselt peolt koju sättima
paras teha veel üks siider ja pitsa enne esimest bussi

laps luksub mu rinnal lõpmata aja
kajakad ärkavad
jälle on juuni
homme ostan kalli silmaümbruskreemi
homme lähme randa jalutama
homme ma näitan sulle linnukesi ja putukaid
kui ma just terve päev ei maga

Toimetaja: Victoria Maripuu

Allikas: "Gogol"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: