Anders Härm. Hipsterland ja simulatsioon

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Põhja-Tallinnas läksid lahti Kalamaja päevad. Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

Anders Härm kirjutab Vikerkaares Kalamaja ja Telliskivi hipsteritest ning sellest, kuidas see on tegelikult omamoodi jõuka ja varakeskealise keskklassi iseendale etendatud kultuurse elu illusioon.

Mäletan, et 2000. aastate alguses toimus Viljandis Ugala teatris üks ümarlaud/konverents vms üritus kultuuri, keskkonnakaitse ja ühiskondlikel teemadel, kuhu oli kutsutud esinema ka Jüri Mõis. Ei mäleta, kas ta oli toona ikka veel Tallinna linnapea või enam mitte (pigem vist mitte), kuid igatahes teatas Mõis seal rõõmsalt, et kuna tema sõidab Toyota Priusega, siis on ta kõigist kohaletulnuist väikseima ökoloogilise jalajäljega – arvatavasti seda terminit toona veel ei kasutatud, minu teadvusesse jõudis see ühe kunstiprojektiga näitusel "Kapital (see veab meid alt)" Tallinna Kunstihoones alles 2006. aasta algul –, kuid mõte jääb siiski samaks.

Mnjah, see steitment tundus juba toona nii umbes miljonil eri moel rumal ja privileegipime. Esiteks tekkis küsimus, kes on need inimesed, kes suudavad ja kes ei suuda osta endale uut ja "keskkonnasäästlikku" autot, ja teiseks, inimesed, kes tulid Viljandisse rongi või bussiga, olid kindlasti lõppkokkuvõttes keskkonnasäästlikumad kui Mõis, kes kihutas 150 km üksi oma hübriidiga, mis võis ju võtta 4 liitrit sajale, aga kulutas väikse hulga inimeste (loe: 1) kohale toomiseks suure hulga energiat. Ma arvan, et see oli esimene kord, kus ma teravalt teadvustasin rohelise mõtlemise ja rohepesu (kuigi ka seda terminit toona ei kasutatud) ning klassikuuluvuse vahelist seost. See oli periood, mil igasugune keskkonnateadlikkus ja rohelised teemad olid päris kaugel igapäevaelu otseselt ja vahetult puudutavatest probleemidest ja alles hakkasid Eestis mingiteks diskursiivseteks formatsioonideks saama.

Kui ma praegu mõtlen Telliskivi ja Kalamaja või ka teiste samalaadsete "kreatiivkapitalistlike linnaosade" peale mujal maailmas, kus elutseb peaasjalikult Richard Florida ülistatud "kreatiivne klass",1 kes on täielikult aproprieerinud loomingulisuse mõiste, muutes selle kultuuriväljal kasutuskõlbmatuks, siis ma mõtlen sellest eelkõige kui totaalsest simulaakrumist. Esiteks on see klass umbes sama loominguline, nagu see õnnetu Jüri Mõis oma Priusega on keskkonnasäästlik maailmapäästja. 1990. aastatel elasid Kalamajas enamasti vaesed ja tudengid, rent oli madal ja puuküttega korteris see klass toona elada ei tahtnud. Kalamaja ja Kopli seostusid kuritegevuse, narkoprobleemide ja muude sotsiaalsete hädadega. Umbes 2010. aastat paiku hakkas see radikaalselt muutuma paralleelselt Telliskivi kvartali gentrifitseerimise ja "loomelinnaku" rajamisega "loomeettevõtlusele" ning teisalt ka Kultuurikatla idee tekkimisega. See kõik toimus 2000. aastatel järjest enam võimendunud neoliberaalse ideoloogia valguses, mis turustas prekaarset ebakindlust uue vabaduse ja sõltumatusena reformierakondliku peaministrini välja: töötad siis, kui tahad, töötad kohvikus, palka ei saa, sotsiaalseid garantiisid ei ole, aga see-eest sa oled VABA.

Kui EKKM 2006. aasta lõpus skvotiti, ei olnud Hipsterlandist Põhja-Tallinnas veel haisugi. Viisakas inimene oma jalga üle Mere puiestee ei tõstnud. Mäletan, kuidas kurdeti, et EKKM asub kesklinnast ikka liiga kaugel. No ja teatud mõttes ju asuski, võib-olla kaugemalgi. Telliskivis olid mõned ateljeed ja bändide prooviruumid, Kalamajas polnud enam-vähem ühtegi restorani peale Kolme Lõvi.

Telliskivi gentrifitseerimise nullpunkti võiks paigutada 2009. aasta lõppu. Mäletan, et sattusin esimest korda F-hoonesse seoses Veiko Õunpuu filmi "Püha Tõnu kiusamine" esilinastuse järgse peoga sama aasta oktoobris ja sain kuulda, et siia tehakse restoran. Tol õhtul oli Telliskivi hoovi ainsaks valgusallikaks F-hoone fassaadile tõmmatud, filmist tuntud valguskiri "Das Goldene Zeitalter", mis nüüd tagasi mõeldes on igatpidi irooniline. F-hoone tekkimine markeeris ühe ajastu lõppu ja Kalamaja hipsteri sündi.2

Erinevalt oma varasematest eelkäijatest tabasid Telliskivi arendajad ära ühe olulise asja. Gentrifitseerimisest hakati Euroopas rääkima üha rohkem 1980. ja 1990. aastatel, kui kunstnike, muusikute ja teiste loomeinimeste poolt hõivatud ja nende tegevuse kaudu väärindatud ja ihaldusväärseks muudetud postindustriaalsed piirkonnad või vaesed linnaosad üles osteti, moodsateks elu- ja ärirajoonideks muudeti ning arenduse poolt tegelikult minema pekstud kultuuri ja boheemlasi argumendina kasutades kõrgemale keskklassile kõrgete hindadega maha parseldati. Kuid paraku visati nii ka laps koos pesuveega välja. Telliskivi arendajad tegid osava lükke sellega, et nad said aru, et ilma päris kultuurita nende argument ei kehti ning ei kesta, kui nad vähemalt ei ürita seal pisutki päriselt sisulist kultuuritegevust alles hoida. Selle asemel et kogu piirkond üles vuntsida, säilitati osa selle "fassaade" nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Vähem silmatorkavad, mittekapitalistlikud ja vaesemad kultuuriüksused olid muidugi sunnitud sealt kõrgete üürihindade tõttu jalga laskma ja andma maad jõukatele disaini-, arhitektuuri- jms loomemajanduse esindajate büroodele. Nii võib võrrelda pisut varasemat Rotermanni kvartalit ja Telliskivi ning nende vahe on kolossaalne: üks on puhtalt formaalne ja steriilne kapitaliseeritud keskkond, teises toimub ikkagi veel ka "päris elu" ja "päris sündmusi". Kuid esimene on ausalt see, mis ta on, teine üritab aga näida millegi muuna.

Kuid kas selles ei peegeldu tegelikult ka jõukama ja haritud keskklassi väärtushinnangute muutused, kes tahavadki tunda end osana loomingulisest, ökoloogilisest, multikultuursest, ent läbinisti kapitalistlikust tarbimismaailmast – meeleolukas etendus Vabal Laval, kergesti seeditav fotonäitus ja hea muusikaga pidu Fotografiskas, eksootiline Aafrika toidu pood ning käsitööõlu ja käsitööjäätis? Kreatiivse klassi väärtushinnangud on laienenud üle terve keskklassi ja muutunud kõikehõlmavaks? Sajandivahetuse uusarenduste ja eramute asemel eelistab see nüüd sedasorti elukeskkonda, nagu valitseb Kalamajas. Telliskivi pakub ja peegeldab neile nende ihamaailma ja loob uusi võimalusi, et end sellega identifitseerida, tunda end tolerantse, ökoteadliku, õiglast kaubandust toetava, väikestviisi radikaalsena, isegi kapitalismi vastasena ja kultuursenagi – mis on enam-vähem sama adekvaatne enesekuvand nagu Jüri Mõisal 2000. aastate alguses end maailmapäästjana ette kujutades.

Pole vist vaja lisadagi, et see näib miljonil võimalikul moel rumala ja privileegipimedana. EKKM-is pikki töötunde tehes ja näitusi installeerides, asbestitolmus püherdades, õhtul samas illegaalsel peol illegaalset alkoholi ostes ja öösel Statoili burksi järades avaneb "kreatiivse" kultuurimaailma tegelikkus küll sootuks teisest perspektiivist. Külmast, niiskusest, haprast eksistentsist ja prekaarsusest läbi imbununa teistmendatel seal asju tehes näis Telliskivi reaalsest kultuurielust valgusaastate kaugusel oleva simulacrum'ina, jõuka ja varakeskealise keskklassi iseendale etendatud kultuurse elu illusioonina. Psühhoanalüüsi-huviline võib nüüd selle koha peal konstrueerida eristuse radikaalse tungilise naudingu (jouissance) ja kodanliku mõnuprintsiibi (plaisir) vahel. On üsna selge, et immateriaalset tööd tegev "kreatiivne klass" on siiski midagi muud kui reaalselt funktsioneeriv kunsti- ja kultuuriväli, mis toimib igal juhul teispool mõnuprintsiipi. On suur vahe sellel loomingulisusel, mida kapitalismi raamides praktiseeritakse Hipsterlandis ja mida on võimalik praktiseerida selle äärealadel, sellest välja suletud Reaalse kõrbes.

1 Kreatiivse klassi mõistega tähistas Florida mittemateriaalset tööd tegevat uut paindlikku linlikku "professionaali", kes on vaba korrapärastest tööaegadest, mistõttu see tegevus justkui näib sarnane kunstniku töömeetodiga – kes selle loogika järgi töötab siis, kui teda tabab inspiratsioonipuhang, mida iganes see ka ei tähendaks (vt R. Florida, The Rise of the Creative Class. New York, 2012). Teame, et Maurizio Lazzarato (vt nt M. Lazzarato, Immaterial Labor. Rmt-s: Radical Thought in Italy. Toim. P. Virno, M. Hardt. Minneapolis, 1996) ja teised on selle mõiste juba ette sõelapõhjaks lasknud, kuid kasutagem seda siin siiski just näitlikustamaks, kuidas sellist klassi ei eksisteeri.

2 Muide 2012. aasta "Free Range'i" esilinastuse pidu oli Noblessneris, samuti vahetult enne sealsete arengute algust. Nii et Homeless Bob Productionil on hea nina selliste muutuste peale.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Vikerkaar

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: