"Sellel on teatud kunstiline kvaliteet ehk see, et ta ei seostu ilmtingimata pidulikkuse ja pühalikkusega, vaid on kaasa toonud kõikvõimalikke analoogiaid, mida on internetis juba palju levinud – "Pehmete ja karvaste" Pätsi-peast Vanamehe-multika ja jaapani mangadeni välja."

Tema sõnul on positiivne, et see monument ei ole ilmtingimata seostatav ainult pühalike ja paatoslike assotsiatsioonidega, vaid tekib ka mängulisuse võimalus. "See võimaldab ka tõlgendusi, mis võib-olla ei sakraliseeri nii jubedalt seda kuju, keda monumentaliseeritakse."

Härm usub, et see polnud küll kunstnike endi eesmärk, kui nad seda monumenti tegid, aga ta loodab, et see hakkab selles ruumis tööle teistmoodi kui paatosliku jäädvustusena, millisena komisjon ja tegijad seda ilmselt näha soovisid. "Ma loodan, et see kuju on targem kui selle loojad."

Tema hinnangul võiks seoses protsendikunsti seaduse ja avalike monumentide rajamise kihuga ühiskonnas alustada ka debatti, milline peaks üldse olema avaliku ruumi kunst ja kunstiteosed.

"Sisuline debatt selle üle, milline kunst peaks olema, mida tegema ja millised võiksid olla laiemalt kriteeriumid, millele teos võiks vastata. Ka kunstnikel oleks nii lihtsam toimida, kui mängureeglid oleksid sätestatud või suisa kehtestatud," leiab Härm.