Monumentaalkunsti ei ole linnaruumis praegusel hetkel kuigi palju. "Mulle tundub, et monumentaalkunst sellisel kujul ei olegi kõige kaasaegsem nähtus. Ajaloos on see olnud seotud erinevate režiimidega. Näiteks on seda palju kasutanud totalitaarsed režiimid, kes on pidanud ennast linnaruumis kehtestama ühemõtteliste propagandistlike teostega – see on monumentaalkunsti žanri ära rikkunud," kommenteeris Mürk ja lisas, et monumendid, mis on oma kunstiliseks vormiks valinud äratuntava inimese kuju, on vanamoodsad lahendused.

"Büstid, ratsamonumendid ja nüüd ka pead ei ole kaasaegse vormikeele otsingud. Nad on dialoogis seljataga olevaga, mitte sellega, milline võiks olla hea avalik ruum edaspidi," ütles ta.

Läbi ajaloo on uued ausambad ühiskonnas ikka poleemikat tõstatanud. "Antud juhtumi puhul on olukord väga laetud. Pätsi rolli üle meie riigi ajaloos on palju debateeritud. Ühelt poolt on ta väga oluline, teisalt on tema tegevus olnud ka problemaatiline, eriti 1930. aastatel. Veelgi huvitavam on see, et monumendi autorid on valinud just selle aja Pätsi. Sümboliliselt oleks noor Päts olnud tugevam ja vähem problemaatiline kujund, mida valida," selgitas kunstiteadlane.

"Konkreetse kavandi puhul tuleb mulle pähe sõna "veider". Ma ei näe vajadust püstitada avalikku ruumi paatoslikke monumente. Mulle tundub ta veider juba selles mõttes, et see on nii halb, et on lausa hea. Hea külg on see, et kõnealune kavand on tekitanud inimestes palju huvitavaid ja loomingulisi assotsiatsioone," rääkis ta ja lisas, et kunstiliselt ei ole tegemist hea ja kaasaegse lahendusega, kuid diskussiooni tekitamisel on ta väga edukas.

Monumentidel on sümboli väärtus ja sellepärast neid püstitatakse ja ka maha võetakse. Sümbolilise väärtuse ja kunstilise väärtuse vahel võib ka vastuolu olla. "Enamasti on monument asi – ta peab edastama selget sõnumit, millel on üldiselt rohkem või vähem varjatud propagandistlik eesmärk. Ta peab ühiskonnas valitsevaid narratiive kindlustama läbi selle, et on silma all ja võimas. Läbi selle saab kunstilist vormi tihti ohverdada," selgitas Mürk.

Kunstiteadlane rõhutas, et monument võiks siiski olla ka kunstiliselt mõjus. "Minu jaoks on mineviku monumentide tunnus just see, et ohverdati kunstiline väärtus selle nimel, et ühte sõnumit kogu jõust edasi anda."

Võidutöö kavand on nüüd avalikustatud, kuid seda, kuidas antud töö reaalselt linnaruumis tööle hakkab, on raske ennustada. "Seda mõjutab palju materjalikäsitlus. Kõik tunnetuslikud aspektid on väga olulised ja mõjutavad vahetut kogemust, mis sellega kohtudes saame. Näiteks see, kas monument on tehtud väärikast materjalist, on see sile või kare," selgitas ta ja lisas, et kavandatud asukoht on juba praegu küllaltki tihe avalik ruum ning seetõttu on raske öelda, kuidas monument seal tööle hakkab.