Ivar Silla 2021. aasta luulekogu nimi "Kohane matus" tõi meelde, kuidas vanasti oli matustel ja ka hiljem, matuseid meenutades, viisakas märkida, et kadunuke "oli ilus surnu". Omal moel see pealkiri assotsieerub selle tavaga, andes koguna edasi pidulikult vormistatud lootusetust. "Kohase matuse" kaante vahel tunnistatakse pilklikult unistuste ja lootuste surmamist ja samas visa vastupanu, kusjuures tundub, et peamiselt osutab vastupanu keha. 

Kehalised aistingud on Silla luulemaastikul maamärkideks ja teeviitadeks: paisuv piht, ümar nägu, köha, silmad, kubemekarvad ja veel lai hulk omadusi, mille avaldumist kõrvutatakse sageli kultuuriliste nähtuste ja märgiliste paralleelidega. Joonistub välja kuuletumine keha peremehelikele suunistele, selles on sümpaatselt arenev seltsimehelikkus. Keha on elu. Osutatakse ka asjaolule, et pateetilised moraalijüngrid seda mõista ei taha. Alaliselt kohal olev füüsiline mõõde aitab liikuda komplitseeritust lihtsusse. 

Kehalisuse instrumentaalne kasutamine mõjub minimalistliku tantsuna. Selline koreograafia on luuletuses "Apaatia", milles tuuakse esile sümbolite otsimine ja kehaline nälg, aga iga salmi lõpuks korduv fraas "kehitad õlgu" tühistab suured mõtted ja soovid nihilistlikus happevannis:

nöör on vist kuuris

ja seep vannitoas

ja taas kehitad õlgu

Teatud hetkedel on keha, see Silla luule meedium, nagu veidi rikkis antenn, mis edastab mingi domineeriva "keskjaama" programmi ja erroreid. "Äkki raiuks": 

lihtsalt juba 

mitukend aastat ületimmitud närvikimpe ja sensoreid

äkki raiuks kaablid läbi 

"Kohane matus" näitab, matusele kohaselt, omajagu vanadust ja väsimust, mida samas entusiastlikult kõrvu ründav popmuusika vaenab, võttes endaga kampa konservatiivse ühiskondliku valve. Kummastavas luuletuses "Moralism ja maailm" näeb piinatud keha, mis muutub nii vanaks ja väsinuks, et poorid ei suuda seda enam ventileerida, vajuvad longu ning nendest hakkab välja voolama midagi muud kui higi. Üsna õõvastaval moel hakkab nendest pooridest välja voolama mallepärnalik moraal. Väga jube perspektiiv, kuid võib arvata, et neid on omajagu, kes konservatiivsete hoiakute pealetungi kuidagi välja on sunnitud higistama.

Silla luulest leiab hulgaliselt muusikalisi viiteid. Jääb mulje, et enamik laule on poeeti rünnanud kellegi lahtisest autoaknast, jättes teadvusesse ketrama lause, mis hakkab ootamatutes suundades paljunema ja dialooge aretama. Lisaks laulufraasidele ilmuvad tuntud isikud ja fiktsionaalsed kangelased, kes justkui meemitakse luulesse, elavdades nõnda kõnekujundi ja suvalise tähistaja ühinemist. Laulusõnade mõju sisaldavad värsid pakuvad osati polüfoonilist lugemiskogemust, kuna kusagil ajusopis käivitub ka laulurida. Näiteks Haddaway "What is love" luuletuses "Vaat siis":

võtan kirve

kekslen kebja metskitse või väikehirvena

päevitamata perse välgub kevadpäikses

raiun selle kuradi nartsissi maha

vaat siis laav 

"Kohane matus" jaguneb kolmeks peatükiks "Vaakum ja auk", "Kaablid läbi" ning viimane, "Lõputud voolamised", mis on kõige kuivem ja sotsiaalsem. Sealt võib leida analüütilise viite ka Silla luule kehalisuse tagamaadele. "Bioloogia": 

luule on õis ja üha

ta nühib end vastu mesilast

see ongi luule

muu on ajakirjandus 

Kõiki osasid läbiv motiiv on vabaduse otsimine vajadusest ennast luua, nimetada, konkureerida – alaliselt õigustada. Surve sotsiaalsetesse konstruktsioonidesse ja peegeldustesse libiseda on aga alaliselt kohal ning kohati üsna intensiivne. Ent värsid ei püüa peegleid katki rahmata vaid neist üle libiseda. Konkreetse enesemääratluse üle ironiseeritakse. Konkureerimine taandub, kui "(kaalu)gruppi" pole määratud või kui lihtsalt minna lasta. "Voolamine":

ja lähedki katki

põrkled kive mööda allavoolu

Kummitavatest konstruktsioonidest päästab ka füüsilisus, mis loob olemisega kontakti, mida peegeldused ei anna. Selles on kassilik tunnetus, kass on luuletustes sageli välja toodud kui seltsiline ja ehk isegi nn spirit animal, kellega jagatakse nii paituste- kui ka surmatungi. Viimast märgib kassidele traagilisel moel osaks saav "merekool", mis värssides annab edasi ka "elukooli" tunnetust. Merekooli motiiv on Sillal meelel olnud ka varasemates kogudes. 

"Kohane matus" käsitleb üldiselt surma kui sõpra, kelle kohaolu hinnatakse, kui muu kontekst pigistab. Teisalt tõdetakse, et väsimus ja ebastabiilsus on üldisem, vaenab seda siis moralism või miski muu, näiteks "Salalik kiim":

ma arvan ühtlasi

pole tundeid ühtlasi 

Kokkuvõtteks tundub, et teemadele on kohati lähenetud nihilistlikke vahendeid kasutades a la "ennast tappa ei tasu, sest igal juhul on selleks juba hilja"¹, meeldival moel lisandub sellele "positiivsele võitjanihilismile" siiski ka heinakõrrelik mahedus. Kogust tervikuna jääb aga domineerima tunne, et selles on manifesteeritud allaandmine jõuliselt domineerivatele konservatiivsetele hoiakutele. Pinnale jääb abitus ogara võimuahne paratamatuse ees.

¹ E. M. Cioran, Sündimise ebaõnnest. Tõlkinud Tõnu Õnnepalu. Varrak, 2012. 266 lk.