Ivar Sild. Poeet, rockstaar ja prohvet Jürgen Rooste ({{commentsTotal}})

Jürgen Rooste
Jürgen Rooste Autor/allikas: Hanna Samoson /ERR

Ivar Silla peokõne Jürgen Rooste 40. sünnipäevaks.

Nii pole ilus, aga meie sünnipäevad on võtnud kättemaksu mõõtmed: paar aastat tagasi tiksus minu kell nelikümmend ja Jürgen kirjutas kohutava ülistuslaulu, mille peale ma osanud muud teha kui käe taskus rusikasse pista ja vanduda, et puhtalt ta ei pääse. Õnneks ei pidanud ma pikalt ootama, sest kuigi meie sõprus on omandanud vendluse varjundi ja mänglemise, siis miskit tegelikku suurt ja väikest venda pole. Iseloomult on pigem Jürgen Rooste Karlsson katuselt ja mina selline arg Väikevend, kes laseb end igasugustesse asjadesse kaasa kiskuda. Muljet süvendab seegi, et ma elan väljaspool suurt suhtlusringi, väljaspool kirjanduskeskusi jms. Aga statistika on statistika, mina sündisin enne ja vaatan vahel targutavalt positsioonilt, et oh, mida ta jälle kokku keerab ja mis supi sees me taas kaelani kükitame ...

Me oleme parimad sõbrad, kelles on üllatavalt palju sarnast (aga piisavalt erinevat) ja kõiges on süüdi kirjandus ja Tallinna Ülikool (tol ajal veel pedagoogiline elik Peda). Seal samas sisseastumiskatsete ukse taga kiikasin ringi ja nägin üht kiilaneva pealae ja habetunud olekuga, veidra kehahoiakuga tüüpi. "Oh, näe minust vanemaidki astub sisse, küllap on miski eriti sügav intellektuaal!" mõtlesin endamisi, olin ju nii-öelda enda ametlikust paar aastat hilisem. Jürgen Rooste puhul on kõik omamoodi tasakaalust väljas, nii ka välimus, mis oli pikka aega tema east ette kihutanud ja tekitab siiani fotograafidele võimaluse panna lehte röökiva ja hirmuäratava poeedi võrdkuju. Mul läks tiba aega, et hakata nägema kui sümmeetrilised näojooned ja ilusad silmad selle esmase pildi taga peituvad. Usutavasti pole ma ainus, kes sellise petupildi ohvriks langenud.

Muidugi ei ole küsimus välimuses, pole kunagi olnudki. Me lihtsalt räägime, alates sest uksetagusest, kirjandusest, eelkõige luulest. Tüütame teineteist oma uute tekstidega, sest need on jälle "minu parim tekst seni" ning küllap need alati ongi parimad. Aga juba siit tekibki vahe, kui ma tõesti kunagi tsipa julgustasin Jürgenit, et tekstid Loomingusse saaks, siis tegelikult on Roostes alati see välisele esinev enesekindlus olemas olnud. Me usume erinevatesse loojaradadesse. Mina arvan, et kui raamat on ilmunud, siis sellest peaks piisama, küll lugeja seda kuskil vaikselt omaette nohisedes loeb. Jürgen on pedagoog ja prohvet: "Mis mõttes ei teegi kärtsu ja mürtsu, ei dramatiseeri luuleõhtuid?" Luuleprõmm, mis minu jaoks on kohati kui õõvaunenägu, on talle võistlemiseks ja võitmiseks või kirega kaasaelamiseks loodud. Olgu, kõrvalt võin ma ka vaadata.

Me mõlemad saame aru, et luule ja luuletajate positsioon ei ole meie maal just väärtustatud. Aga Jürgen on nii kirglik, naiivsuseni entusiastlik, et ta suudab ja tahab pidevalt inimestele meenutada või suisa õpetada, et see on olemas ja tähtis ... tähtsaim! Tema pani ju Peda ajal käima Sotsia kirjandusfestivali, millest kasvas välja Tallinna kirjandusfestival ja nüüdseks saanud siis HeadRead". Isikliku karisma ja entusiasmi najal oli ta võimeline tegema uskumatuid asju, liigutama juba ammu etableerunud elik tardunud hingi, süstima särtsu küüniliseks muutunud vanematesse kolleegidesse. Suudab seda siiani, sest ta usub, et kui on tähtsaim, siis see peab olema tähtis ka muude jaoks. Muidugi on igasugu asjad läinud teiste inimeste kätte ning nendest on saanud viisakad, meedias kajastatavad korralikud üritused. Meie meedia on festivaliusku ja ootab pressiteateid. Miskit punki ja pöörasust peaaegu ei olegi. Iga inimene võib sisse astuda ja tunda, et ta mõistab kirjandust ning luulet. Nuh, mina enam ei mõista ...

Ma päriselt kardan lava ning nõnda väidab Roostegi, et ta kardab, ent terviklikumat ja pöörasemat lavakuju meie põlvkonna luuletajate seest annab ikka otsida. Jah, kellegi jaoks on ta röökija, kellegi jaoks ropp, kellegi jaoks veel midagi. Aga hoolimata hirmust lavale minna, halvasti teha või põruda ta läheb ja elab ning teeb seal kõike päriselt: loeb luulet ja elab sõnadele kaasa nagu oleks viimnepäev, klimberdab klaverit, kargleb ja laulab ... oh issand, laulab. Siiani ei saa ma peast ära: "hell hellakene, kaelas kellakene, tuli läbi öö ..."

Ta lõikab end isegi noaga päriselt, et laval teha tarvilik rituaal, ta unustab sümbolismi ja markeerimise ning arvab, et kõik peab olema ehedalt näha. Teinekord alastuski, mis jälle varjab mõnd hirmu, juhib tähelepanu kõrvale õrnast. See võib häirida ja tüüdata, ent see muudab ta vastupandamatuks artistiks. Ta on küll eneseküllane tüüp, ent ta ei ole kade, talle meeldib end jagada ning teistega bändi teha. Läbi kahe aastakümne on tal olnud väga palju erinevaid kooslusi, kellega ta on tuuritanud ja tähelepanu äratanud, kellega raamatuid koos teinud. Kui muidu ikka tõdetakse, et rokkar, kelles on peidus luuletaja, siis tema on poeet, kes ei peida ka enese sisemist rockstaari, vaid laseb selle kõik ilmale kallale. Nii vist peabki.

Meil on luuletajate hulgas palju ühiseid lemmikuid ja me jagame luuletehnilises pooles üsna paljut. Jürgeni luule on valdavalt soe ja südamlik, teinekord detailidega naerutav. Vahel ka tüütult bukovskilik, mida poleks üldse tarvis mu meelest, ent ta tahab ... Ma ütlen üsna tihti ja ütlen nüüdki, et Jürgen Rooste "keskpärane" luuletus on peajagu üle enamusest eesti luulest, mida heaks peetakse. Peale tema ja minu on veel vast üks või kaks luuletajat, kes istuvad ja kirjutavad päeva-pooleteisega luulekogu ning sellest saab hea, kui mitte väga hea raamat. See annab kindlasti meile kõigile pisikese kuklataguse enesekindluse, millele toetuda, kui tundub et maailm hakkab luulet unustama. Jürgen on üks väheseid luuletajaid, kes oli mingil hetkel nii staar, et isegi Kroonika ja Õhtuleht pidasid teda teraselt silmas – "normaalsete" luuletajatega seda ei juhtu.

Jürgen on ootamatu ja samas kuidagi klassikaline, kiiksuga poeedinatuur. Tema usk luulesse ja selle olemasolu vajadusse paneb ta lavale. Tema usk paremaks inimeseks saamisse paneb ta meediasse kirjutama ja arvama. Ta ei tunnista omaette nokitsemist, vaid tahab, et asjad tõukuksid, parimal juhul temast endast. Ning nad tõukuvadki. Mulle tegelikult meeldib, et kuskil on olemas see kutt, kes võib panna isegi mind tegema asju, mida ma ei usuks endas olevat, ent ma tegelikult saan hakkama ka nii, et ma ei liigu oma kodust kuhugi, muudkui kirjutan, loen ja maalin siin. Lärman virtuaalsuses.

Aga Sina, Jürgen, ole sabaga täht edasi ja muudkui lenda üle taeva ning lase ilmal ettekuulutusi kuulda! Ja see vanaks saamise jutt unusta ära, Sa oled igavene teismeline, igavene rockstaar ... ära saa kunagi suureks, palun!

Toimetaja: Merit Maarits



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: