Jürgen Rooste luuletus. Tõeline mees

Jürgen Rooste ehk Tallinna Deemon
Jürgen Rooste ehk Tallinna Deemon Autor/allikas: Mia Marlena Meimer

"Et meil on välja kuulutatud igavene meestepäev, valge rassi rõõmutrall ja suitsutare ainuõigsus, siis puhtalt, ise mehena, kirjutasin meestepäeva tähistamiseks luuletuse. Seda luuletust võib lugeda ja laulda iga päev, sest kõik päevad on meestepäevad peale 8. märtsi, kui kommarid ja sotsid viivad naistele õisi, mida femmarid prügikasti heidavad. Aamen," kirjutab Jürgen Rooste sissejuhatuseks oma luuletusele "Tõeline mees".

TÕELINE MEES

 

ma olen old alati tolle kiusatu-piinatu-alandatu

väiksema ja mahatambituma poolt

 

võib-olla sellepärast, et ma ise olin kunagi too

ja ma ei saand aru – miks

 

mis oli mus teistmoodi

kas polnud ma piisavalt ja päriselt normaalne

 

tavaline

 

seepärast ei saa ma tänaseni aru, kui

tallutakse nende pääl, kelle pääl niikuinii kõik talluvad

 

et võtame-valime-vaatame need nõrgemad-aremad välja

teeme nad pihuks-põrmuks ja tunneme seeläbi end

 

tõeliste meestena

 

tõelised mehed – ei saand mina noorukesena aru, mis mõttes ma olen

vähem tõeline mees – tundsin ja tunnen end tänini

 

läbi-lõhki mehena, aga miskid mehikesed ei anna mulle

seda andeks

 

sest ma ei litsu laiaks noid, keda annab litsuda

ma ei irvita nonde üle, kelle üle on meil – meestel –

 

ometigi nii kerge irvitada

 

oot, no ei ma pole poliitkorrektne mees, ka mulle ikka

homonaljad meeldivad – eriti see, kus poiss tuleb koju

 

ja ütleb, et "isa, ma kaotasin süütuse" ja

isa ütleb, et "kuule – istume ja ajame mehejuttu kaa ja võtame viina"

 

ja poiss ütleb, et "võib küll viina võtta ja juttu ajada

aga istuda veel hästi ei saa"

 

noh – ma ise ei tea, mis tunne see on

mind alati on tõmmand unenäolised kaunitarid

 

kui ma armun, siis ma armun nii, et see oleks

elu lõpuni

 

harva on juhtund, et on ... elu lõpuni

või noh ... veel pole juhtund ... ma ju veel pole päris surnud

 

ma tahan, et seekord juhtuks, et olekski nii

kas see teeb mind ka vähem meheks?

 

Dorisel oli vist see fotode jaotus Sirbis, et

elavad kirjanikud, surnud kirjanikud, poolelusad kirjanikud

 

ma tahaks ise ikka olla elus ja tuline

ja vahel tahaks olla mees – tõeline mees

 

aga kui ma vaatan milliseid näruseid

mõõdupuid ja verstaposte meheks olemisele

 

täna pakutakse

siis ei tahagi nii väga

 

olla mees

aga mida sa muud ka

 

tolle bioloogilise häda

ja loomuomase macho-mölaga

 

ära teed

aint, et ma alati mõtlesin, et mees on see

 

kes seisab väiksema ja nõrgema eest

nende eest, keda narritakse või lüüakse

 

nohikute, homode ja veidrade tüdrukute eest

ja nüüd ma ei saa kuidagi aru

 

miks peaks keegi arvama, et õige mees

on see

 

kes seisab

ainult meeste eest

 

suurte, karvaste, tugevate, ilusate

valgete meeste eest

 

see on ju imelik

et siis: mehed ongi imelikud

 

ja selles pole midagi imelikku

sest me kõik oleme imelikud

 

ja Tootsid ja Tõnissonid ja Kiired

ja Arnod ja Visakid-Kuslapid ja väiksed Lestad

 

laena mulle korra toda kannelt, Kivisildnik

öö on tulemas, öö on kole pikk

 

ma laulan sulle unelaulu

lase rahulikult oma pää mu põlvele

 

mees

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: