Jürgen Rooste luuletus. Legolandi Legolase lorilauluke

Kirjanik Jürgen Rooste vaatab luuletuses "Legolandi Legolase lorilauluke" meie ühiskonda läbi Lego-spektri.
ja langeb sotsi järel sots
ja kukub klotsi järel klots
ja iga paharet saab märgitud meil üles
meid kõiki füürer kannab soojas süles
kui lõuad kinni pressitud on vabadikel
siis voli lõuata on põrgusabadikel
on iga vabaduseilming
maha tallat nagu ulmefilmis
peagi
sest ega keegi peagi
tõstma peadki
kui maha trambidakse-trumbitakse naabrit
saab nautida saab skautida
paarkümmend aastat hiljem
dokikaadrit
nii lihtsalt juhtub siis kui viha-iha
tõstab pääd
siis inimesed on kui karni-liha
siis ei sünni hääd
ei ole kordki naitsilainest tõusnud
maailmas mõnusamat korda
vaid ikka kõrilõikamist ja rõvelööpi
noh – miks uskuda et aeg ei korda
seda sitta nagu silma asemele
õmmeld nööpi
kas deemonile tuleb teha pai
või kustutada olematuks püha veega?
on armuleiva asemel meil sitast sai
on saatan juba võimul seega?
ja langeb sotsi järel sots
ja kukub klotsi järel klots
saab lammutet ehk mingijagu ego
ent ikka sama kandiliselt kerkib
me persekäinud ühiskonna lego
Toimetaja: Kaspar Viilup