ANTIKRISTUSEBLUUS

värdjas väreles mandoliin

mu kõleda lae all

korjasin põrandalt kätega liiva

ja puistasin mandalaks

muster sai kena

ja muusika sõi mind

seestpoolt

kui ussid kui vaglad

värsid said kirja

küll ausad ja valusad

ikkagi kuidagi naglad

mu keha oli korraga väga noor

ja samas ka üüratult vana

ma kitkusin jaanalindu ja pressisin

teda ahju kuhu ta ei saandki mahtuda

nagu mina ei saand mahtuda

inimolemise sisse

ja olnuks siis et see minu

kohata-olu koletum pääkolu

teinuks valu ainult mulle

või tollele kes mind sünnitas

aga ma kiirgasin valu

ma kinkisin piina ja viletsust

kui te tahate teada kes on

antikristus

siis – ekstaole – kristus andis kõigile andeks

antikristus on see kes

ei anna kellelegi andeks

kes ei unusta ühtki pattu-patukest

ega viga ega valesti öeldud sõna

antikristus tuleb ja ta ei anna

teile andeks

kui tema nimel kaks või kolm

koguneb

ongi ta kohal

ta valitseb juba selle maailma üle

mandoliinidel mängitakse queeni

paremaid palasid tos pikas öös

tali tuli tali tuli enne suvehakku

järsku linna pääle laskus

sada tuhat lumekakku

antikristus keerutas kavalalt habet

kõige koledam oli see

et päriselt ta

mõistis ja sai aru

mõistis ja sai aru

aga ta ei andnud siiski

kuinagi kuidagi midagi andeks

ta muutis jumalasulased killeripandeks

ja kõndis läbi linna tilgutades suuservast

oma valgele rüüle alul punaveini

siis vere plekke

kõik oli sellegipoolest ilus

kõik juhtus ikkagi

ja meie elasime-olime

nagu me alati

eland-old oleme

aamen-aamen-aamen

kriiksusid kajakad katuste kohal

see on minu ihu

see on minu veri

see on minu sitt

sööge ja saage õndsaks