Suur ajalugu ei ole midagi ilusat, see on vere ja suurmeeste ja -naiste lugu. Ma olen alati mõelnud, et me üks rängem viga on selle loo heroiseerimine. Viis, kuidas me kooliprogrammi, laste hingedele ja nahale tahame tätoveerida vererada ja egomaniakkide teekonnakaarti. Nii palju ilusam ja parem oleks, kui see meile tuttav ajalugu räägiks sellest, kuidas inimesed elasid-mõtlesid-tundsid sääl ja siis, kus-kes nad olid. Olen alati unistanud säärase lugemiku koostamisest, mis võtaks kokku me kirjanduse koolielukirjeldused – kõik need kohad, kus noored ja lapsed oma aja ja ta nõuetega silmitsi seisid, kuidas nad tundsid kooli muserdust, aga end sellest siiski läbi puresid. Sõbrunesid, vihkasid, armastasid. Ja peaaegu inimeseks said.

Jah, miks inimesi tõmbab kunsti, kirjanduse, teatri ja muusika poole? Sest sääl peitub vabadus. See vastandub poliitilisele reaalsusele, mis pidevalt mõtleb lubatu ja keelatu piirest, mis näeb inimkonda ja kogukonda kui raamistet ja äramõõdet nähtust. Kunsti üks ülesanne, kõige laiemalt, on ehk ära tajuda-tabada see vabadus. Vabadusetunne. Ka ahistuses ja nukruses. Ka ajal, mil prokrustesesänge säätakse jälle tänavate äärde, et mõõta meid ühesugusteks, parajaks, et anda parameetrid, kes ning kuidas on õigem, rohkem inimene, rohkem kodanik, päriselt eestlane.

Katsu sa prokrustilistele tehnikutele ära seletada, et inimolemuse otsimine on nagu vajuva vee jälitamine, et isegi kapten Tina pelgab seda tundmatut ollust, et selle piir ei ole silmaga nähtav, et see muutub ajas koguaeg.

Stephen King laseb eilsel päeval koguni ajahammaste all kaduda. Ses osas on tal õigus, et me ei saa kuskile päriselt tagasi minna. Et seda eilset päeva, ta väärtusi, ta maailmakorda pole võimalik tagasi tuua. Pole neid inimesi ja paiku, pole sama olendit mus endaski. Saab püüda killukesi, saab rääkida lugu, muuta see maailm veidraks maagiliseks toorikuks, millest me elu ehitama. Noh, nagu Amos Tutuola või Alain Mabanckou... või mu suur lemmik Mehis Heinsaar. Mõtle, kohtasin Mehist pea 22 aastat tagasi. Ta on siiani maagiline rändur ses maailmas, rahutu hing, lugude püüdja, üks mu lemmikkulgeja üldse.

See on kohutav amet, ma tean. Mu esimene raamat ilmus 20 aastat tagasi. Ma olin selle kiiruga kokku pannud ja kirjutanud, üleöö. See juhtus. Ja see juhtumine on muga tänini kaasas. Ma pole nagu päris tagasi aega saanudki, olen natuke ajanihkes. Seda enam on mul tunne, et vahel peab sekkuma, et peab astuma kahe jalaga aja tugevasse voolu ja ütlema välja seda, mida sa oma lapsesilmadega ses voos näed. Seda ka, mis valesti on ja valu teeb.

Lapse silmaga. "Klouni silmaga", ütles Heinrich Böll. Ei tohi lasta Stalinitel-Sosadel luuletada ja Hitleritel-Schicklgrueberitel maalida, sest nende kunst luuakse ajaloo pinnale, nende materjaliks on inimeste valu. Mitte nagu kirjanikul või laulikul, kes võtab valu ja üritab selle liigutada lunastuse teljele, üritab valuga teha midagi terveks. Ei, säärased ajalookunstnikud mängivad inimesega nagu sotsiopaadivastne piinab kassipoega või koerakutsikat.

Sellepärast ongi veider, et nende kunstil on tänapäeval nii palju austajaid, et nii paljud leiavad, et ühiskond on terve ja toimiv siis, kui see otsustab, millised on õiged inimesed ja kuidas nad hästi elama peavad, et poleks paha ega piin.

Kunst hirmutab. Hää toimiv (hobusevaraste) haridus hirmutab. Sest see paneb sind fakti ette: ise tuleb mõelda. Keegi teine ei mõtle su eest ära. Kajakaemme ja -issi okse ei voola mõnusa proteiinina su kurku, need nämmutatud toidud, mida ümbritsev pakub, on mürgised. Ja mürgitajad ise tajuvad automaatselt: sa saad kontrollida raha, sa saad kontrollida majandusvooge, rahvuslikke atribuute, ajalookirjutust, moraalinõudeid jne. Aga sa ei saa kontrollida kunsti, sa ei saa valitseda vaba mõtlemist. Sellepärast ongi diktaatoritel kihk just seda kontrollida – valitseda kunstnikke ja luua haridusele sisu. Ja isegi kõige karmimates oludes ei suudeta seda vabadust purgis või isegi pudelis hoida. Kuigi pudelis on kergem. Kael on kitsam ja väljavaated hägusamad...

Me ei ela kerges ajas, miks peakski juhtuma, et elame, eks. Niigi oli nooruses ilusaid aegu, oli tõelist vabaduselumma. Patt oleks tahta, et saab seda vabadust eluotsa vaadata. Autokraadid tõstavad pääd, tasapisi tekitatakse surutist. Vabale mõtlemisele ja olemisele pannakse päitsed pähe. Sest vaba mõtlemine saab öelda praegu ainult väga valusaid-teravaid asju, mida ühiskond ei taha kuulda, eks. Kes see ikka tahab moraalselt vastutada elu kadumise pärast, ja moraal ei puuduta ses lauses miiiiiidagiiiii seksuaalset-tabulist, vaid ainult me eneseküllast rahulolu ja tarbimislumma.

Aga varjud tõusevad ikka ja alati, ja võitlus nende vastu käib ka. Valguseingel, Prometheus tuleb appi, toob meile tule. Jumal on kõikvõimas ja hää, mitte mingi väiklane junn kuskil karbis nagu kepsnukk. Kõik juhtub niikuinii.

Parim on kõikuda sel aja ja ajatuse piiril. Ajast välja me lõpuni ei pääse, sest keha on me sõiduriist ses elus. Aga aega kinni me ka ei jää. Ma ei usu ajatusse kunsti. Kõige aegsemad asjad, need, mis öeldud hetke või tunde ajel, need, mis kinni selles kohas, kust end parajasti elus leiad, need, milles on omaajavaim, sellised, mis tabasid toda hetke – need ongi lõpuks kõige ajatumad, enim kunst. Iga katse luua "ajatut kunsti" on väike ebaõnnestumine, luhtumine. Samas, viga on samuti kunsti mootor. Kui me ei eksiks, kes me siis oleks? Prokrustiliste sängide operaatorid? Tänan, ei.

Suvel on tavaks öelda: aeg justkui seisaks. Ja teisi triviaalsusi. Jah, aegruumi on võimalik – hetkiks – ületada. Selgi suvel. Kes ikka tahaks tunda aja püstolitoru külma suudlust oma kuklal? Loota, et keerad välja, et haarad ta käe ja murrad selle ja tapad ta enese... Tappa aeg, ta surnuks lüüa! Mmmm. Aga samas, see on ju me kudedes, meis enestes. Me närvivõrgus, lümfides-veresoontes, luukarkassis, me lõbusalt võnklevas-võbelevas pekis... "Iga elatud päev oleks nagu varastatud, saatuselt välja petetud. See tekitab joovastust." (Mircea Eliade "Jaaniöö", lk 450)