LAULAN VALGUSEINGLI LAULU

ajalugu variseb me õlgadele

surub mind maha

nagu põrgulik Porthos hoian

ma seda üleval

ma aint loodan et te jaksate säält

välja pugeda

et te saate minema selle ajaloovaringu alt

seni kuni mu

jalad veel kannavad sõnad veel hoiavad

mu lapsed mu sõbrad

mu kallim

kõik keda ma armastan ja armastand olen

selle aja lugu

ei taha enam olla inimese nägu ei taha hoida

meid kes me nagu lapsed

loome elu ja olemist luulet laule ja inimest

aeg variseb

muserdub me pääle kirjutab suurte sõjardite sõnadega

ennast ajalooks

mul on mu vastikud-nastikud suured rästikud read

vaid talle vastu panna

mu valge karvane kere ja bluusimehe lafatavad laused

ma ei saa lasta litsuda inimlast

lapikuks aja ja ta loo alla – ma pean seisma tolle viimase

öö tolle väreleva pimeduse varjus

koidiku ootuses ma pean hoidma inimest

et ma jaksaks ja suudaks

laulan valguseingli laulu laulan prometheuse bluusi

laulan tuld inimestele

laulan elu lastele ja tõrgun surmasõltlaste suure isanda vastu

just nüüd on aeg

seista nagu inimene seista nagu kalju hingata nagu vanad jumalad