EI SÕNAGI TIIBETIST

KURT JA TUMM MAAILM

olen sündinud kurdina

keegi mind ei kuule

kuulan mina

maailm on tumm

mu üle taevas punane

õhk kuulivihmast valge

maa all voolab roheline nafta

seda nad näevad seda nad nuusutavad seda nad joovad

aga minu lõhkist südant

mis vaatab üles päikesesse

mu kahekümneühekiirelisse päikesesse

seda nad ei näe

kes küsib kurdilt

minu vabaduseiha lõhna

mis matab kõik vere

mu neljakümnel miljonil vennal ja õel

seda nad ei tunne

kes pärib sandilt

nad joovad ära mu põue rohelise nafta

nad kustutavad mu päikese

mu kahekümneühekiirelise päikese

lasevad nad taevast alla ja

kustutavad ära

nii ütlevad rahvusvahelised konventsioonid

KEVADEHIRM

jordile

punakollased on lehed la ramblal. sügis.

punakollased ja sinise tähenurgaga on laudadel linad. õhtu.

punakollasetriibuline on öö. keegi karjub appi.

ainult kurt ei kuule.

ainult pime ei näe.

ainult südametu ei ulata kätt.

ainult käetu ei ava südant.

seal tänavanurgal nii kummaliselt tömbil ja tagasilõigatul

üks sinimustvalge lill on punakollases peos.

kas seda anda oli palju? 

üks lill

  ühes peos

         mitme miljoni

  peo seas.

lill on liiast

sest on seadused

sest on kord ja politsei

sest on piiride puutumatus

sest on siseasjad

sest on territoriaalne

sest on terviklikkus

sest on demokraatia

sest on lennukid ja saapad

sest on hirm