Luuletus. Pühendatud suure põgenemise 75. aastapäevale ja kõigile põgenikele ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tallinna Õismäe Vene Lütseumi 10B klass ja Imbi Paju Vabamus.
Tallinna Õismäe Vene Lütseumi 10B klass ja Imbi Paju Vabamus.

Vabamu ja Tallinna Keskraamatukogu eestvedamisel toimus 24. septembril üleilmse eesti keele päeva raames keelekohvik Tallinna Õismäe Vene Lütseumi 10B klassi õpilastele, mille juhendajaks oli kirjanik Imbi Paju. Keelekohvik inspireerus Vabamu näitusest "75 aastat põgenemisest", kus õpilased said tutvuda muusemi ja põgenemist käsitleva ekspositsiooniga.

Vabamu looja, arst ja pagulane Olga Kistler-Ritso üks vanem oli samuti venelane ja ta oli sündinud Ukrainas, kuid ta pidas end eestlaseks. Keelekohvikus valmis kirjanik Imbi Paju loova kirjutamise meetodil luuletus, mis on pühendatud 75 aastat tagasi Eestist põgenenud inimestele ja kõigile põgenikele.

Pühendatud suure põgenemise 75 aastapäevale ja kõigile põgenikele

Autor: Tallinna Õismäe Vene Lütseumi 10.B klass kirjanik Imbi Paju juhendamisel

 


Osa perest on nüüd võõral maal

meid hävitab kaotusevalu

sai tormiseks mereks me isamaa

kõik mis jäänud on mälu

Küsimus on-mis riigist saab?

Seda keegi ei tea

võibolla tuleb uus etapp

ja eestlane vaevlema rohkem ei pea.

 


Kas maailmas on õigust?

Vale!

Maailmas on ainult valu

Mitte kellegil ei ole lootust südames

aga me hoiame teineteist.

Torm! Põgenemine!

Inimesed on merehaiged.

Kell on üksteist.

Pisarad voolavad.

Me hoiame teineteist.

 

 

Kas on olemas tõde?

Miks naised, lapsed, mehed peavad lahkuma kodumaalt?

Põgenikud on inimesed.

Kas on veel inimlikkust alles?

Sõda peab lõppema.

Head aega kodumaa.

 

 

Ma nutan oma kodumaa pärast.

Ma tahan, et ta oleks vaba.

Et kaitsta teda, ma hüppan merre,

sest näen et tal mu abi vaja.

Tal on vaja vabadust.

Ma tahan olla nagu minu riik.

Riik mis on vaba.

Va-ba, va-ba!

 


Lennukuid pommitavad laevu.

Hirm, nutt, häving…

Lootust enam ei ole

plahvatused, pommid, surm.

Aga armastus on ikkagi olemas

selline tunne mis lõpuks päästab.

 


Ma tahan sind armastada.

Nagu võõrad inimesed uusi riike.

Nagu nahkhiired armastavad ööd.

Ma armastan elu

sest sa oled minu elu.

 


Ja ma armastan sind

isegi hirm ei saa meid lahutada.

Ja hirm ei ole hirmus sellele, kes armastab sind.

Mina armastan sind.

Seda sõda ei taha keegi.

Armunud poiss ei ole sõjaks sündinud.

Arnunud kutt on armastuseks sündinud.

Kui kurb, et sõda ei ole sellele mõelnud.

Kui kahju, et see kutt jäi ilma oma armastusest.

 


24.09.2019 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: