Sõjakevade

sõjakevadel võime me maad kauni lumehelmega katta

või kõnniteel pikutades minna lömaks allpool ratta,

kotletid ja kärbsed ja neegrid panna naistega ühte patta

kolme idamaa tarka kuulata, sest mõni neist ikka patrab

ja siis kui kaks tükki patravad, siis üks püüab tõlkida –

sealjuures proovides pead mitte seintesse mõlkida.

justnagu multifilmis Kaabu, Nipi ja Kesine Kala

ma parem tõmban pidurit ja lähen edasi jala.

ehkki ikka on mitmel pool laokil kõik ülejäänd mänguklotsid

kõik elurikkad ja vabad ja rohekalt punased sotsid,

meil Lasnamäe kiviktaimlas valitseb keskmine kord –

kord rääkis kirjanik Aimla, et voodil on roostes reform

kuid veereda tuleb edasi, Eesti, 200 kilti tunnis!

sest veel on soe ja mugav justnagu kärbsel junnis –

ja tekk on silmini peal, kuigi teki all veidike nüri

kolhoosis meil tekitõmbajaks on kaabusid kaks ja jüri

ning üks väga mitme nimega isamaaline mees,

kes ligi astub ja aastaga kõik on lõplikult pees

niikaua on elada kena, meil kasvavad seeder ja malm

ja kolmest sosnovski putkest saab taevani ulatuv palm

kui tullakse selleks kokku, et laguneda saaks koost

siis alati niimoodi juhtub, et kaotakse ajaloost:

juba mitu korda on lahkunud anvelt ja lauristin

ja justnagu poleks adund, ossinovski passib veel siin

võiks sulgeda ülikoolid, kui on imelik tudengi värv,

sest ainus millest veel hoolime, on õiglaselt püstine närv

või parem – kui keegi käib pinda – siis anda jõuliselt tappa

las lõputöid tegema hakkab maailmakuulus vakra.

kui asjad on üle võlli või ei taha laabuda,

siis saadame sõbrad pekki ja viipame kaabuga.

ja siis kui seinake variseb, et kõik enda alla matta,

siis põgenedes me hoovist haarame tõukeratta.