vabariigi kohal oli läind valgeks

hommik tuli nagu ta alati oli tuld

laulupidu elas ja möllas igaühe südames

kiluvõileb õitses viin haljendas

vanapaganad olid välja surnud

hunt rahfusloomaks kuulutatud

ja lambakasvatajate rõõmuks peaaegu maha notid

venemaa poolt puges sisse šalakavalaid šaakaleid

sisemajanduse koguprodukt aga kasvas

jumalteabmillearvelt – vast rahapesumasinaid müües

nagu isukene kasvas süües

eestlase lemmiktaim – lämmatav viha

vohas nagu sosnovski karuputk

eestlase lemmikfilm tõde ja õigus

murdis noorte ja vanade südameid

igas dramaatiliselt lõikavas lõigus

oi jussikesed tallinna mägede ussikesed

me nutsime vaadates ajalukku

nagu iseenese peeglisse

me olime maailma kõige õnnelikum rahvas

mis siis et nii õnnetu – aga meile meeldiski nii:

olla õnnetu – see tegi meid õnnelikuks

kui vahepääl oligi valus ja paha

valus ja paha pani meid elama

tundma toda tohutut elusolemisetunnet

see asendas meile teiste rahvaste jumalaid

asendas vahemere soojust ja elulusti

asendas ameeriklaste lollakat optimismi

sest me teadsime: siia põhjalasse

boreaalsesse maapäälsesse põrgusse

tulidki kunagi nood

kes tahtsid üksi ja rahulikult ära olla

kes teadsid: miski ei läe kunagi paremaks

see on meie püha paik

meie kodumaa

meie sombune taevas

igavene november

mida me armastame

ja mille ainult vastik võõrast verd

koletis kliimamuutus –

juba see sõna on kiimane-limane! –

võib igaveseks röövida

istudades me randalele jõletud palmid

aedadesse deemonvürsti Azazeli enese ahvileivapuud

me teadsime: me peame võitlema oma

igavese novembri eest – sest olgu ja pime ja külm ja niiske

ta on meie november

ta on nagu me enese süda

*

kord öösi kui Nõmme nõlvul

ulgusin oma libaundihulgu

alla tuledes hubiseva musta mäe poole

jah – ma olin liba – päris omaks mind kuskil ei peetud

kord öösi tabas mind ilmutus

ma nägin järsku taevas eesti vabariigi vappi

millel ökitas kolm kurjade silmadega lammast

lambahambad veidi hirevill

ma tundsin end nagu võsavillem penikülas

mingi veider üksildus ja hirmuvine tulivad pääle

maksamereliste ja tulihändade parved lendasid ära

suure laia lääne poole

maailma metstes-mägedes puhuti trumputini

ja trambiti-tralliti tulevaid sõdu

veel oli õdus see öö veel oli ilus too

habras olemine vanale ühesilmsele undile hulguda

Vanakalt alla ilma poole

mu kõrval istus Toomas Liivi vaim:

ta võttis mõõdetud pausi ja alustas poolelt ohkelt –

tegutseda tuleb Jürgen – ütles ta – te-gut-se-da

mitte siin niiviisi kurvastada ja hulguda

kogu see hunnitu hulgumine ja kurvatsemine

ei maksa mitte midagi KUI

sellele ei järgne maailmarevolutsiooni

ta sülitas nätsu – nätsti! -- mäenõlvale ja kobas

püksitaskust püstolit – aga õpetaja Liiv

ma pole kaua kedagi tulistanud

püüdsin end asjaoludest libaundilikult välja libistada

pole midagi – Jürgen – lausus maestro leebelt

see on nagu jalgrattasõit – kui sa oled korra

kellegi pihta lasknud ei läe see ku-na-gi meelest ära

nagu jalgrattasõit või esimese joogi lumm

ta ulatas mulle püstoli ja kuigi ma tahtnuks

jalga lasta võtsin selle vastu ja läind ta oligi

kadund nagu kodukäija pääle vaimudetundi

mu õpetaja mu maestro mu vergilius

ning siis oli see alanud

revolutsioon oli alanud

vähemasti minus eneses

kõik oli alles ees ning

ma ajasin oma libaundikoonu

suure kumendava verekuu poole

ajasin – süda täis armastust

taskus püstol ja hinges ärevus

nagu ikka noil

kel on kevad ja kes on armund

ja kelle jaoks KÕIK

on alles alanud

sel hetkel ma teadsin: see on minu isamaa

ning mu selja taha kogunes tasapisi

tontide armee – undisilmselt

vaatasime me vapil ökitavaid lambaid

nind nende hännad olid äkesti lidus

jalge vahel