Jürgen Rooste. Isamaaline ulg nr 2

Kirjanik Jürgen Rooste kirjutas kultuuriportaalile luuletuse "Isamaaline ulg nr 2". Tema n-ö isamaalise laululude tsüklit sai kuulda hiljuti ka luulemaratonil, mille kultuuriportaal jäädvustas ka videosse.
vabariigi kohal oli läind valgeks
hommik tuli nagu ta alati oli tuld
laulupidu elas ja möllas igaühe südames
kiluvõileb õitses viin haljendas
vanapaganad olid välja surnud
hunt rahfusloomaks kuulutatud
ja lambakasvatajate rõõmuks peaaegu maha notid
venemaa poolt puges sisse šalakavalaid šaakaleid
sisemajanduse koguprodukt aga kasvas
jumalteabmillearvelt – vast rahapesumasinaid müües
nagu isukene kasvas süües
eestlase lemmiktaim – lämmatav viha
vohas nagu sosnovski karuputk
eestlase lemmikfilm tõde ja õigus
murdis noorte ja vanade südameid
igas dramaatiliselt lõikavas lõigus
oi jussikesed tallinna mägede ussikesed
me nutsime vaadates ajalukku
nagu iseenese peeglisse
me olime maailma kõige õnnelikum rahvas
mis siis et nii õnnetu – aga meile meeldiski nii:
olla õnnetu – see tegi meid õnnelikuks
kui vahepääl oligi valus ja paha
valus ja paha pani meid elama
tundma toda tohutut elusolemisetunnet
see asendas meile teiste rahvaste jumalaid
asendas vahemere soojust ja elulusti
asendas ameeriklaste lollakat optimismi
sest me teadsime: siia põhjalasse
boreaalsesse maapäälsesse põrgusse
tulidki kunagi nood
kes tahtsid üksi ja rahulikult ära olla
kes teadsid: miski ei läe kunagi paremaks
see on meie püha paik
meie kodumaa
meie sombune taevas
igavene november
mida me armastame
ja mille ainult vastik võõrast verd
koletis kliimamuutus –
juba see sõna on kiimane-limane! –
võib igaveseks röövida
istudades me randalele jõletud palmid
aedadesse deemonvürsti Azazeli enese ahvileivapuud
me teadsime: me peame võitlema oma
igavese novembri eest – sest olgu ja pime ja külm ja niiske
ta on meie november
ta on nagu me enese süda
*
kord öösi kui Nõmme nõlvul
ulgusin oma libaundihulgu
alla tuledes hubiseva musta mäe poole
jah – ma olin liba – päris omaks mind kuskil ei peetud
kord öösi tabas mind ilmutus
ma nägin järsku taevas eesti vabariigi vappi
millel ökitas kolm kurjade silmadega lammast
lambahambad veidi hirevill
ma tundsin end nagu võsavillem penikülas
mingi veider üksildus ja hirmuvine tulivad pääle
maksamereliste ja tulihändade parved lendasid ära
suure laia lääne poole
maailma metstes-mägedes puhuti trumputini
ja trambiti-tralliti tulevaid sõdu
veel oli õdus see öö veel oli ilus too
habras olemine vanale ühesilmsele undile hulguda
Vanakalt alla ilma poole
mu kõrval istus Toomas Liivi vaim:
ta võttis mõõdetud pausi ja alustas poolelt ohkelt –
tegutseda tuleb Jürgen – ütles ta – te-gut-se-da
mitte siin niiviisi kurvastada ja hulguda
kogu see hunnitu hulgumine ja kurvatsemine
ei maksa mitte midagi KUI
sellele ei järgne maailmarevolutsiooni
ta sülitas nätsu – nätsti! -- mäenõlvale ja kobas
püksitaskust püstolit – aga õpetaja Liiv
ma pole kaua kedagi tulistanud
püüdsin end asjaoludest libaundilikult välja libistada
pole midagi – Jürgen – lausus maestro leebelt
see on nagu jalgrattasõit – kui sa oled korra
kellegi pihta lasknud ei läe see ku-na-gi meelest ära
nagu jalgrattasõit või esimese joogi lumm
ta ulatas mulle püstoli ja kuigi ma tahtnuks
jalga lasta võtsin selle vastu ja läind ta oligi
kadund nagu kodukäija pääle vaimudetundi
mu õpetaja mu maestro mu vergilius
ning siis oli see alanud
revolutsioon oli alanud
vähemasti minus eneses
kõik oli alles ees ning
ma ajasin oma libaundikoonu
suure kumendava verekuu poole
ajasin – süda täis armastust
taskus püstol ja hinges ärevus
nagu ikka noil
kel on kevad ja kes on armund
ja kelle jaoks KÕIK
on alles alanud
sel hetkel ma teadsin: see on minu isamaa
ning mu selja taha kogunes tasapisi
tontide armee – undisilmselt
vaatasime me vapil ökitavaid lambaid
nind nende hännad olid äkesti lidus
jalge vahel
Toimetaja: Kaspar Viilup