Ühe suure suremise eel. Üle pika aja, äkitselt, hakkasin kirjutama verega.

Jälle. Ärkan üles keset metsikut päikesetõusu Idas.

Kolme kassiga. Kogu me suguvõsa on kassihull, me armastame loomi rohkem

kui inimesi. See on meil geenides. See on see, mis meid ühendab.

Paari päeva pärast hakkab verd jooksma rohkem, rohkem kui praegu.

Pisikesed valutavad konarused mu näol alahuule all -

lõua lõuendil - vihjavad juba pea nädala sellele.

Tükk mu rinnas, mida ma pole siiamaani kontrollinud,

annab ka tunda. Verd hakkab tulema. Purskama lausa. Kas mitte teadmine

ei olegi see, mis tapab. Nii ma elan teadmatuses, sest nii on mulle lihtsam.

Mis fake news? I don´t know any news. Kõik on teada juba ammu. Ja kui ei ole, mis

vahet sel on. Seda ei ravi miski, mis valus on. Mis päriselt valus on.

Me ärkame üles metsikus idas ja paneme viietoalise paneelmaja kolmanda korruse korteris peale dom 2. Võib olla kuulame isegi datša.fm-i. Siis ei pea teadma, mis Moskvas tegelikult toimub. Räägime lõuna ajal lõunast, mitte idast, mitte läänest, mitte poliitikast. Kas leib maitseb? Jah. Kas õlu maitseb? Jah. Ja pärast õhtul joome viina, põhjani.

Miks venelasi sedasi igal pool vihatakse, küsib mu tädi. Olen Venemaal esimest korda 27 aastat hiljem. Pärast esimest korda. Me ju oleme aidanud alati kõiki, aga meid vihatakse sedasi igal pool. Ma ei hakka ütlema, et ma õppisin veidike teist ajalugu. Radikaalselt erinevat sellest, mida talle omal ajal õpetati. Ma ei hakka kasutama enam sõna okupatsioon. Esimene kord oli juba niigi valuline. Ma ei taha suuremat verevalamist. Nad tahavad näha mu tantsu, aga ma valetan, et mul ei ole faile selles arvutis. See pole ju tants, mida ma teen. Või vähemalt see, mida tantsuks peetakse. Mitte ainult mu vene sugulased Venemaal ei pea, vaid ka 99 protsenti eestlastest Eestist. Pussy. Mitte Riot. Ma ei näita, ma ei näita neile midagi. Küsin hoopis, kas leib maitseb? Jah. Kas õlu maitseb? Jah. Aga dom 2 panen kolme päeva pärast kinni, nüüd vaatame multikaid. Ka mul on piir.