TÄITUMATU KARIKAGA MEES
Jürile, suures mõistmatuses

elas kord ühel kaugel maal

üks üsna rumal aga tubli mees

natuke aeglase taibuga

aga edasipüüdlik – isegi uhke ja ahne

elas ja tegi teiste meestega äri

pani rahad ühte sahtlisse

ühte pauna ühte kaabusse

ise säras ja õitses nagu eht äriperemees

teised olid ka tublid-hakkajad

a mitte na rumalad –

nemad rabasid aga endale mis said

ja uhkeldasid ilma ees et näe

meie sahtel meie paun ja meie kaabu!

a sel suurel tolkusel pole midagi

suurel tolkusel sai hing muidugi täis

vibutas näpuga ja ähvardas

ütles: enam te muga nii ei räägi

enam te mind ei tüssa poisid

ma ütlen see on viimane kord

teate seekord veel lepime aga...

poisid vabandasid ka

irvitasid pihku

puksusid naerda

ja palusid vabandust nagu koolipoisid

ja siis viisid nad jobudikul püksid jalast

magasid tolle tössikese naise kaisus

ja põletasid töllmoka maja joomapeo käigus maha:

püksatuna palja persega

seisis suur tuhajuhan oma maja hõõguval asemel

ja vembutas sõrmega õhus päris pahaseid ringe:

poisid see on nüüd väga tõsine lugu

olgu see viimane kord...

muidu ma teiega enam äri ei teegi

äkki...

aga vaat see sahtel see paun see kaabu

need ikka torkisid südames – häbi oli küll

a missa ära teed

kui oled täitumatu karikaga mees