Arvustus. Teater, millest ei saa rääkida nagu teatrist
"Brundibar"
Helilooja Hans Krasa, libreto Adolf Hoffmeister (tõlge vene keelde Liilia Vinogradova), lavastaja Mstislav Pentkovski, muusikaline juht/peaprodutsent Julia Broido, laval noored lauljad Tallinna Kanutiaia Huvikooli lasteteatrist "Väike Ooper", Tallinna Juudi Kooli koor ja noored lauljad Peterburist.
Esietendus Vene Teatrtis 8. mail.
"Performance STL-is"
Lavastajad: Ruslan Stepanov ja Artjom Astrov; etendajad: Kai Valtna, Raido Mägi, Anumai Raska, Ruslan Stepanov, Artjom Astrov ja kunstnik Oliver Kulpsoo.
Esietendus Sõltumatu Tantsu Laval 28. märtsil.
Üks tuttav tegi mulle mu sarkastilis-mürgise natsi-mõistet käsitleva loo pärast märkuse, et Eesti ajaloo mõttes pidanuks ma mainima juudi vange piinanud ja vägistanud koonduslaagritöötajate kõrval, kes säält töö juurest korralikuks kodukodanlaseks läksid, juutidest rahvakomissare, kes siinmail Nõukogude Liidu nimel jõledusi korda saatsid. See on valus teema muidugi. Ilmselgelt oli komissare eri rahvustest, ilmselgelt oli juutidel põhjust (kättemaksukski) Hitleri vaenlaste ridades tegutseda. Ja lisaks pole Eestis ühtki märgatavat poliitilist jõudu, kes üritaks hävituspataljone või rahvakomissare või Stalinit või kommunistlikku vägivallarežiimi rehabiliteerida või õigustada või kiita (kindlasti on üksikuid indiviide, aga nad ei kujuta endast poliitilist jõudu või suunda). Hitleri-sõpru ja õigustajaid aga leiab.
Ma ise näen seda ikka nii, et mõlemas vaenuarmees teeninud eestlased olid kõrvuni sitas, paratamatus jamas ja hukatuses, ei olnud "õigeid" kummalgi pool (sest polnud õiget poolt, mõlemad olid saatanast, ühest kurjaseemnest võrsunud). Ehk mõni neist lootis naiivselt, et saab just sel – punaste või natside poolel – oma rahva jaoks midagi ära teha. Tegelikkus põrutas neile näkku, vägistas nende kehad ja hinged.
Me oleme teistsuguses ilmas, suhteline rahu, suhteline turvalisus, see habras koor on hakanud pragunema ja murenema. Kunst, kirjandus, muusika, teater muutuvad tähtsamaks, sest on ärevamad ajad. Ei, ärge rääkige mulle Maslow püramiidist, see katab ehk väikekodanliku maailma ja väärtushinnangute raames midagi natuke. Kohe, kui see koor on lõhutud, kui põhivajadustel on põhi alt pühitud, muutuvad laulud ja luuletused inimestele tähtsaks. Ma vaatasin hiljuti mitut dokki tänavalastest: nad pahatihti ümisevad midagi, laulavad üksteisele või jutustavad miskit. Maslow püramiid on natuke nagu vabaturumajandus, see kontseptsioon töötab lühiajaliselt ja piiratud, selgete reeglitega ruumis. Kohe, kui paika pandud raamid lagunevad, hakkab toimuma sündmusi, mis justkui selle mängumaailma füüsikareegleid eiraksid.
*
Vene Draamateatris läinud nädalal (8. mail, märgiliselt enne "võidupüha") esietendunud "Brundibar" on koletu tükk. Olemuselt ja muusika poolest on see isegi naiiv-ilus, siin on mingeid minimalismi meenutavaid hetki ja lüürilisust-poeetilisust. Aga noh, see on kolmveerandsajanditagune koonduslaagris lavastet lasteooper, sellele on raske läheneda esteetiliste parameetritega.
Samuti on raske läheneda noorte tööle: noored eestivene, eestijuudi ja vene lauljad mängivad-laulavad-tantsivad entusiasmiga, tulega, lustiga. Selles pole küsimustki, see on elus asjake nende käes, nende häältes, nende kehades.
Aga. "Brundibaril" puudub võimalus olla iseseisev kunstiteos. See on laetud sentimendist, ajaloolisest taagast, tragöödiast. Me saame (ja tahame ning oskamegi!) seda vaatada üksnes jubeda dokumendina sellest, kuidas juudi lastel lasti Terežini koonduslaagris seda muusikali-lastepoeemi-ooperit lavastada ja esitada. Viimane etendus (viiekümne viies!) anti kavalehe teatel 23. juunil 1944, seejärel viidi kogu trupp üle Auschwitzi... Eriti jõhker on näha katket originaalist. Vaadata tardunud kaadris nonde surmaminejate lapsenägusid.
Propagandateos, ütleks nagu kähe hääl kuskilt kõrvallauast. Jah, originaalis kaht pidi propagandateos: autorid üritasid sinna sisse peita autoritaarse, kuritegeliku võimu vastu tõusva rahva ja julgete laste loo, muinasjutu. Natsid tahtsid näidata Punase Risti komisjonile ja võimalik, et maailmale, et näe, pole hullu, lapsed laulavad! Praegu on see meie kurb kummardus ajaloo poole. Hingele valu tegev dokument. Mis siis, et Vene Draamateatri lopsakas-lokkavas saalis, turvalises sametises ruumis, pidulikult riietet ja oma soojadesse ootavatesse kodudesse naasva publiku ees.
Nii et see on omamoodi nihkes teatrisündmus, see ei saa alluda kriitikale tolle olemuslikus mõttes. Mida ja kuidas saaksin ma kirjutada lavastaja või noorte lauljate tööst, positiivset või negatiivset, eksimata ajaloolise seiga vastu: see mingil moel ei olegi lavastus, vaid lavastus lavastusest, etendusõhtu, mis matkib kunagist etendusõhtut, peegeldab juba peegeldatud valu. Kaduvikku.
*
Järgmisel õhtul vaatasin Stepanovi ja Astrovi "Performance'it STLis", mida nad nüüd kevadel juba kordi mänginud. See on vabastav kogemus. Krambist, teatrikrambist, kunstikrambist, kunstitaagast, normeeritud teatrikogemusest vabastav.
Tõsi, see on vägagi kunstiruum, ülevõlli kunstiruum. Säärane, kus iga sõna, iga tegu muutub teose osaks. Kus kuus etendajat täidavad ruumi habraste seoste, alalise liikumise, väikeste vihjete, pisikeste pahedega. Olen näinud (ka seestpoolt) lavastusi ja lavastusprotsesse, kus otsitakse seda viisi, kuidas juhtuks palju pisikesi asju korraga, kuidas kunstnikud suhestuksid publikuga mitmes ruumipunktis, tekitaksid korraga iseennast otsiva, olukorras kujuneva narratiivsuse ja sündmuste paljuse kogemuse. Stepanov ja Astrov on sellega hakkama saanud, nad suudavad aktsioonis, helis, pildis harutada lahti kunstiteose, mida võiks olemuslikult kirjeldada performance-installatsioonina, ehk kogu aeg toimub midagi, ruum muutub, aga igas ruumihetkes eraldi on ta vaadeldav veidra ja veidi eraldiseisva (visuaal)kunstiteosena.
Nii et, jah, võib-olla kõige lähemal seisab see sarnaselt punutisena lahti hargnenud Ulfsaki-Epneri-Kangro "Workshopile", see tähendab, see kogemus, ligi hiiliv kaif, käegahaaratavuse ja käestkaduvuse sõlmes heitlemise tunne ning midagi protsessilist on neis sarnast, ei enamat. Kaja Kann ütles selle kohta Postimehes tabavalt (jah, oleme mõnikord üksteisega päris päri): "Lavastuse taustal tunduvadki klassikalise psühholoogilise teatri ponnistused naeruväärsed."
Seda viimast peaks ehk lahti seletama: performance teeb siin seda, mida kaasaegne teater (ja tegelikult inimkonna varasem, rituaalne "teatrikogemus") püüabki teha – inimene ei tule teatrisse, ta tuleb sellesse sündmusse, ruumi. Tema ees(t) ei juhtu, tema juhtub, temaga ja temas. Muidugi pole see lõpuni nii, ka siin on siiski omamoodi piirid maas, aga palju hapramad ning kättesaamatumad.
Mul on tunne... Ei, see on veendumus, mitte tunne: seda sorti teatrit, sellist jõulist kohalolu ja käekirja on väga me ajas vaja. Rohkem ja võimsamalt. Kui palju olen ma näinud performance-festivale või -õhtuid, mis mõjuvad suvakalt, mis sulavad käest ega suuda tekitada toda olemasolemisetunnet või -vajadust. Aga võlukunst seisab sellest, kuidas tollest pidetust kulgemisest välja võluda laetud seisund, täistähenduslikkus. Stepanov-Astrov-Valtna-Mägi-Raska-Kulpsoo tegid seda. Jah, tänavu siiani vist olulisim teatritegu. Saab minna ainult vägevamaks ja paremaks, eks?! Mitte ju vastupidi, et nüüd on see nähtud ja enam ei saagi midagi juhtuda, peab olema teistpidi, peab saama, peab looma. Peab looma hakkama. Looma moodi.
Toimetaja: Valner Valme