Urmas Vadi. Lugusid elu mõttetusest
Kirjanik Urmas Vadi viibis kolm aastat Pettunud inimeste külas ja kirjutas sealsete inimeste elust kroonika. "Elu mõttetusest" ilmub 25. novembril. Avaldame sealt juba mõne loo.
"Oma nime sai see koht peale seda, kui Peeter I oma väesalgaga sealt läbi kihutas. Peeter I hobune jäi mutta kinni ja kuningas oli nii vihane ja pettunud, et sülitas. Ning seda kohta, kuhu Peeter I sülitas, hakatigi kutsuma Pettunud inimeste külaks. Ei läinud kaua aega, kui omandati linna staatus, tekkisid eeslinnad, neist omakorda arenesid uued keskused ja linnajaod. Meie riigi endine pealinn jäeti peagi maha, seal võis veel ringi uitamas näha paari väsimatut patriooti, kes arvasid, et küll nad saavad ka seal oma elu elatud, kuid lõpuks vandusid nemadki alla ja kolisid meie juurde," ütleb Vadi oma teose kohta.
Rohkem kui seitsmekümnest miniatuurist ja lühiloost koosnev raamat vaatab sisse inimhinge hämarast, ent kutsuvast aknast. See on kui kaleidoskoop, kus kord võib näha inimest, kes on pikalt oodanud puhkust, et alustada vannitoa remondiga, kuid teel ehituspoest koju lõhkeb tema auto tagaistmel montaaživahupurk. Siin on naine, kes oskab teha suppi, kui majapidamises pole enam mitte midagi, millest suppi teha. Siin on vana saarevaht Martin, kes tuleb linna elama, sest surnud meremeeste vaimud ei anna asu, juba ronivad talle isegi
voodisse! Siin on Tõnu, kes tahab sõita reede õhtul koju, aga kõik kohad on välja müüdud ja nii teeb ta bussijuhile ettepaneku, et võib terve tee istuda vetsus. Mõned neist tegelastest on kui hetkeks tänaval möödujad, teised tulevad taas ja taas, sest on midagi, mis ei lase neil niisama olla.
Raamat ilmub nii tavaköites kui ka Anu Kookla eksklusiivses nahkköites. "Kuigi elu võib tunduda vahel mõttetu, on siiski teda hea väärindada naha ja kullaga," kommenteeris Urmas Vadi.
Kirjastus Kolm Tarka
Toimetaja Triinu Tamm
llustratsioonid Anu Kookla
Kujundaja Peeter Laurits
Kirjastus Kolm Tarka, 2019 Trükitud OÜ Greif trükikojas
Mõned lood raamatust:
Vastik laps
Ei saaks öelda, et ta oleks olnud meeldiv poiss, ka tema vanemad polnud seda, võib oletada, et ka mitte vanavanemad, ja ühelt poolt võiks olla poisist kahju, et miks just tema peab see nõmedik olema, kellega keegi mängida ei taha, kes närib oma mustad küüned verele ja kes suhtlusoskuse poolest on sotsiaalne hälvik. Aga teisalt võivad kõik teised, kes temast eemale hoiavad, küsida, milles meie süüdi oleme? Jah, raske on näha endal mingit süüd, kui on nii vastik laps, ta näib nii arusaamatu ja võõras, hea, et ta pole sinu laps. Ka seda mõtlevad paljud, kes on pidanud temaga tegemist tegema: ei tohi ju ometi teistelt lastelt mänguasju käest ära võtta, ei tohi sülitada ega kakelda ega hammustada ega küünistada oma olematuks näritud küüntega.
Kuid ühel arusaamatul põhjusel, oli see nüüd mingi segadus või sünnipäevalapse meeletu heldus, aga ta kutsuti peole. Varem polnud seda juhtunud, ka selle vastiku lapse enda sünnipäevi ilmselt ei peetud. Aga nüüd oli ta kohal. Tõsi, ka sünnipäeval hoidsid teised lap- sed temast eemale. See vastik laps ei teinudki midagi hullu, vaatas veidi arusaamatul pilgul ringi, proovis üht mänguasja, siis midagi muud, lasi liugu, tulistas paar korda Nerfi-püssist, ja justkui imestas kõik see aeg.
Üsna pea maandus poiss söögilaua taha, sõi meeletult ja samal ajal ajas juttu sünnipäevalapse emaga, kes pesi õunu ja pirne, lõikas lahti pitsasid ja kringlit. Emal oli tunne, et iga tüki, mis ta lahti lõikab, sööb see vastik laps ära. Päris nii see muidugi ei olnud, ka vastiku lapse kõhul on piirid. Pealegi tahtis ta samal ajal rääkida. Vastiku poisi lemmikteemaks oli raha. Ka nüüd uuris ta sünnipäevalapse ema käest:
"Mis see kõik maksma läheb?"
Ema ei saanud kohe aru, raputas pead: "Mis asi läheb maksma?"
"Ma mõtlen see sünnipäev?"
Ema ohkas, aga mis seal ikka, rääkis, et sünnipäeva kohatasu on kaheksakümmend eurot. Poiss kuulas ja samal ajal justkui reh-kendas, tõstis nimetissõrme ja teatas:
"Aga toit ju veel sinna juurde!"
…………..
Koer
Lapsed lahkusid kodust, Pille ja Jaanus olid tegelikult seda oodanud, et saaks lõpuks ometi rahu ja vaikust, aega elada endale. Ja lastega oli kõik hästi, tütar oli oma mehega Norras, suvel käisid siin, jõulude ajal olid Jaanus ja Pille seal, Norra loodus, inimesed ja trollid võlusid neid. Poiss oli noorem, vajas veidi rahalist tuge ja seda said Pille ja Jaanus talle anda, aga küll ta ükskord saab ka iseseisvalt hakkama!
Ent siis tundus korraga, et on liiga vaikne, suhtlust ja teiste inimestega läbikäimist oli vähe või peaaegu polnudki. Ei Pille ega Jaanus polnud ka eriti sõpru otsinud, neile oli täielikult piisanud nende endi seltskonnast, terve elu olid nad arvanud, et on teineteise jaoks loodud. Ja võib-olla olidki, aga siis tuli ikkagi riburada välja midagi, mis tekitas küsimusi, vaidlusi, vaikimisi, sest osadest asjadest polnudki mõtet väga rääkida, need jutud ei viinud mitte kuhugi, seepärast oligi nüüd nende kodu väga vaikne. See pärastlõunane tume paus oli nii raske, surus rinnale. Kas inimesed üldse on loodudki kahekesi elama? Sel hetkel otsustasidki nad koera võtta.
Nad polnud kumbki koerainimene, nii olid nad kogu aeg mõelnud, ja ega nad ei olnudki, aga kuidagi pidi seda vaikust lämmatama, nad täidaks selle tühimiku, mis oli elatud aastatega end nende vahele uuristanud. Ja koer oligi tore, kuid oma eesmärki ta ei täitnud. Ja asi ei olnud mitte selles, et ta poleks neile meeldinud, väga meeldis. Eriti Pillele, aga ka Jaanusele, kuid ta ei lähendanud neid, vastupidi, koer hakkas Pillele rohkem meeldima kui Jaanus, aina enam veetis naine aega koeraga, käis loomaga salaja jalutamas, koos söödi Geisha-šokolaadi. Jaanus seevastu otsis tähelepanu ja kontakti nii naise kui ka koeraga, ja tasapisi, eneselegi märkamatult meenutas mees oma sorgus vuntside ja kurbade silmadega koera, mõnikord lipitses, mõnikord oli nii ülevoolav, kui Pille koju tuli, siis aga istus köögis laua taga, pea ja käpad lauaga tasa, tõstis vaid ühe kulmu, kui naine kööki astus.
Aga koera Jaanus asendada ei suutnud.
…………..
Väga hea kohv!
Ka meie linna sotsiaalne teadlikkus on kasva- nud, aina enam peame me lugu õiglasest kau- bandusest, keskkonnasäästlikust eluviisist, ei osta tooteid, milles on kasutatud palmisuhkrut, naatriumglutamaati, GMO-d ega lapstööjõudu.
Seepärast otsustab Kaspar avada linna ostu- keskuses väikse kohvi- ja šokolaadipoe. Kõik õiglase kaubanduse tooted, paljud ökokaubad. Saab ka kohapeal istuda ja kohvi juua. Aga nii harva, kui keegi poodi sisse tuleb, väljast vahivad küll, ja kui mõni tulebki, siis peamiselt selleks, et ohhe- tada ja ahhetada, kui kallis kõik on! Esmalt jäi Kaspar viisakaks ja seletas, kuidas selline hind kujuneb ja et tegelikult on nii, et ostes odavat kohvi maksab keegi teine selle meie eest kinni. Pikemas perspektiivis siiski meie ise ja veel topelt. Mõne aja pärast, kui ta nägi, et pikk jutt väsitab inimesi ja ega nad ei kuula, lajatas ta otse:
"Kas teie tahate juua väikelaste verd?"
Juba nädal aega ei ole ükski inimene uksest sisse astunud, Kaspar on löödud ja pettunud linnaelanikes ja inimestes üleüldse, ta istub üksi oma poes, ei ootagi enam kedagi ja joob kohvi. Täna läheb tal juba kuues tass, käed värisevad:
"See on väga hea kohv! See on väga hea kohv!"
…………..
Taaskasutus
Juba lapsest saati oli ahnitsemine ja raiskamine olnud talle vastumeelt. Evelin sõi alati taldriku tühjaks, toast lahkudes kustutas enda järel tule, iialgi ei lasknud ta kraanist veel niisama voolata. Kui tema teadvusse jõudis selline mõiste nagu globaalne jalajälg, soovis ta, et see oleks võimalikult väike. Eluks pole ju palju vaja.
Oma riided ostis ta second-hand'idest, kui asju oli võimalik veel vähegi parandada või edasi taaskasutusse anda, siis seda Evelin ka tegi. Ehk läks ta sellega veidi liialegi, aga ta soovis näidata, kui vähesega on võimalik hakkama saada.
Evelini kõnnak muutus aasta-aastalt aina tasasemaks, ta justkui libises mööda tänavat oma väikeste sammudega, hingas kas poole suuga või ühe ninasõõrmega, mõnikord ei avanud silmigi. Evelin avastas, et on võimalik ka tundeid taaskasutada ja nendega mitte priisata. Kui on vähe armastust, siis on vähe valu, vähe rõõmu, vähe kurbust, vähe lootust, vähe pettumust. Jah:
"Võtame elust miinimumi!"
…………..
Luuletaja Ivar Sild läheb oma kodupoodi, ei teagi, mida täna õhtusöögiks teha. Ta käib poes edasi-tagasi, kord peatub lihaleti juures, siis silmitseb leivariiulit, võtab puuviljaosakonnas õuna, tõstab korvi, aga paneb selle siiski varsti tagasi, mingi imelik tunne on viimasel ajal peal, nagu midagi ei toimuks, nagu kõik läheks mööda. Viimaks jõuab Ivar Sild piimatoodeteni, ja ilma et ta isegi seda endale teadvustaks, võtab kätte pärmipaki ja loeb sellelt järjest koostisaineid, viimaks nendib:
"Jälle pole mind kutsutud."
Toimetaja: Valner Valme