Urmas Vadi: kirjanikupalk paneb mind end hästi tundma
"OP" võõrustas kirjanikku Urmas Vadi, kellel ilmus hiljuti raamat "Elu mõttetusest", aga kes on ka üks värskeimatest kirjanikupalgalistest. Ta tunnistas, et kirjanikupalk paneb teda ennast hästi tundma.
"Kui sa tahad pikemat teksti kirjutada, siis sa ei taha selle kõrvalt – või ei saagi hästi – midagi muud teha. Romaani kirjutamine on ikkagi selline asi, kus sa tahad kogu aeg olla sees. Seal on niivõrd palju liine, detaile, mõtteid. See ei ole päris see, et kirjuta paar tundi, siis tee midagi muud ja siis tee veel seda ja toda."
Kui ta kirjanikupalgale kandideeris, siis ta lubas, et kirjutab ühe romaani ja ühe lasteraamatu. "Lasteraamatu pealkirjaks panen "See ei ole minu isa". See on ühest poisist, kes küll kohutavalt armastab oma isa, aga samal ajal häbeneb teda meeletult. Sellest ka see pealkiri."
Oma uut raamatut "Elu mõttetusest" kirjeldas Vadi kui miniatuuride ja lühilugude kogu. "Kui peaks seda kuidagi iseloomustama, siis ta on kroonika. See on pettunud inimeste külakroonika." Ta rääkis, et kui oli oma romaani "Neverland" kirjutamise lõpetanud, siis ta tundis, et ta on hästi väsinud pikast tekstist ja mõtles, et kirjutaks midagi õhulist ja mõnusat. "Puhtalt enda rõõmuks."
"Elu mõttetusest" on köidetud nahka. "Isegi kui elu tundub mõttetu, siis on vahel hea teda väärindada selle naha ja kullaga," põhjendas ta oma valikut.
Vadi raamatu nahka köitnud köitedisainer Anu Kookla rääkis, et üksteiseni jõudsid nad viimase lõputöö juhendaja kaudu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas. "Sain A." Kookla sõnul tuleb raamatuid parimas köites maksimaalselt 30 tükki.
"Praegu on see üpris eksklusiivne. Väga väheseid asju antakse välja nahkköites. Köidetakse raamatuid, mis käivad köitenäitustel, aga see, et raamat tuleb välja kohe nahkköites, seda pole nähtud tükk aega," rääkis Kookla. Ka raamatu illustratsioonid on tema joonistatud.
Raamatu mõlemal poolel on üks ajupoolkera. "See tuleb üldiselt raamatu sisust. Seal elatakse ühes pettumust täis külas. Ma hakkasin mõtlema, et ma olen ka olnud pettunud, aga kust see pettumus tuleb? Ma uurisin lähemalt, et meil on baasemotsioonid, mis meil on terve elu olemas ja antakse sünnist juba kaasa. Üks on viha, selle alla liigutub pettumus ja kõik need emotsioonid tekivad ajus."
Kookla ütles, et tähtis kott nende tekkimisel ajus on ka kaanel ära märgitud – mandelkeha. "Mina joonistasin nii, et see mandelkeha on eriti suur ehk eriti emotsionaalsed on inimesed. Sellest ajukujust ja minu kavanditest edasi tulid Urmase soovil ka illustratsioonid, mis on ühtmoodi vaadates justkui aju ja anatoomia ja teiselt poolt linnaplaanid, mis on tulnud sellest Pettumuse külast."
Toimetaja: Merit Maarits