"Metsakuru" kirjeldatakse küll kui proosapoeemide kogumikku, kuid see kõlab liiga ilusatavalt ja peenelt ega lähe kaugeltki kokku Kasemaa stiiliga. Tema mõnerealised, parimal juhul paari lõiguni venivad katkendid räägivad lihtsaid lugusid. Keda ta metsas nägi, mida ta metsas mõtles, miks ta metsas käib – kõik need mõttekesed on edasi antud argikeeles, kohati isegi nii lihtsate sõnadega, et meenutavad pigem algkoolilapse esimesi kirjatöid. Aga mis sellest? Aastasadu on loodusest vängete sõnadega luuletatud, kuidagi kainestav on vahel lugeda midagi nii tavalist ja reaalset, mis samal ajal ei tühista siiski kuidagi looduse mõistatuslikku poolt.

Peale vaadates tundub küll, et Kasemaa "Metsakurust" jagub lugemist mitmeks õhtuks, kuid parim on seda tarbida siiski ühe ampsuga. Eraldi võttes ei pruugi need tekstid erilist emotsiooni tekitada (mõne erandiga, seal on ka ikkagi eriti humoorikaid nuppe!), kuid ühtlase tervikuna, kus detailid sulavad ühte, jääb alles jääb lihtsalt üks mõnusalt kodune metsajutuke. Sõna- ja mõttekorduste tõttu mõjub teos isegi kui lapsemeelne mantra, aga kerge suvelugemisena on see igati kohane. On ju soojade ilmade ja ilusa päikesepaistega meil kõigil emotsioonid laes ning head sõnad tihedamalt keelel ja meelel.

Muidugi, sellised lihtsad metsajutukesed pole Eesti kultuuris midagi uut. Jaan Tätte laulutekstid, iga Valdur Mikita öeldud sõna või ka Tõnu Õnnepalu Vilsandi-lood kalduvad ikka samamoodi lihtsate sõnadega loodusest rääkima. Andrus Kasemaa ei ürita aga eelpool nimetatuid kopeerida, vaid ütleb ilma igasuguse valehäbi ja peenutsemiste lihtsalt seda, mis tal mõttes on.

Heitke kuskile metsa puu alla pikali ja võtke "Metsakuruga" korra aeg maha. Veel on viimased ilusad suveilmad, varsti on jälle mätas märg ja enam ei saa niisama muru peal lesida.