Arvustus. Rahvusliku häbi manifestatsioon ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Andrus Kasemaa
Andrus Kasemaa Autor/allikas: Tuglase Selts

Andrus Kasemaa

"Vanapoiss"

Loomingu Raamatukogu 17–18, 2019

Eestlastele meeldib väita, et "Tõde ja õigus" sisaldab tõelisi rahvuslikke arhetüüpe, seal on meie Pearud ja Andresed, Marid ja Krõõdad. Aeg-ajalt mõtlen, millised oleksid Vargamäe tegelased aastal 2019. Pearul oleks keelatud siseneda ööklubisse Venus, aga samas ootab ta Soomest parajat rahahunnikut. Andres oleks üks neist, kes Facebookis kõiki lumehelbekesteks sõimab – tema ajal käisid mehed kaitseväes ega vingunud! Krõõt oleks üks tuhandetest naistest, kes iga päev mehe tümitamise all kannatab, aga vaikides kõik alandused alla neelab. Mari oleks aga õnnetu väikelinnatüdruk, kelle ainus väljavaade on kolida vanema mehe juurde ja kes teenib lisaraha kunstküünte paigaldamisega. Kui veelgi edasi mõelda, siis ega Kalevipoegki just kõige eeskujulikum rahvuskangelane pole, aga vajaduse korral võib alati väita, et ta ongi rohkem soomlane kui eestlane. Ei saa öelda, et eestlaste rahvuslik identiteediloome oleks kuigi positiivne – isegi omadused, mida justkui positiivseks peetakse (järjekindlus, töökus), näivad laias plaanis ikka puudustena. Ka Andrus Kasemaa kirjeldab taas mingit vaadet eestlusele, aga alasti, vaesele ja püksilaskvale eestlusele, kust on eemaldatud igasugune väärikus.

Esimeste lehekülgede põhjal otsustades võiks "Vanapoissi" pidada üsna lustakaks teoseks: peategelane kirjeldab, kuidas talle meeldib lapse kombel väravatel kõõluda, pea autoaknast välja pista ja aknast alla pissida. Kuna peategelase enesepildist näib suure osa loovat teistele vastandumine – ta ei ole rahvuslane, lumehelbeke, traditsiooniline mees ega ebastereotüüpne geimees –, siis samastab ta ennast vanapoisiga. Suuresti seepärast, et seda stereotüüpi saab ta ise kujundada. Teose alguses kirjeldab vanapoiss enda naistemaitset: "[O]leks imelik, kui mul oleks naine ja ta ei tahaks minuga peitust mängida" (lk 6) ning fantaseerib sellest, kuidas ta oma lastele vanapoisi mõistet kirjeldab. See kõik aga kummastab, kui teost edasi lugeda, sest hiljem välistab vanapoiss üsna kindlalt igasuguste naisterahvastega seotuse või võimaluse kunagi lapsi saada. Seeläbi on teos pidev eituste-jaatuste vaheldumine, painajalik sisemonoloog.

Olles sündinud vabas Eestis, olen võtnud seda vabadust iseenesestmõistetavana. Mõte, et tegelikult leidub ka üsna noori inimesi (olgugi et nad end vanapoisiks nimetavad), kes mäletavad Nõukogude aega, tundub võõrastav. Ometigi vormis see kogemus terveid põlvkondi viisil, mida siiani täiel määral ei teadvustata: "Mind painab, et olen mees ja pean sõtta minema. [---] Kui Vene väed lahkusid Eestist, kuulasin uudiseid, aga mina sain aru, et tuleb sõda. Ja ma kartsin, et mu ema tapetakse." (lk 50) Nõukogudeaegsed sõjafilmid, paraadid ja uudised rõhutasid pidevat valmidust uueks sõjaks, vajadust olla tugev, mehelik, kodumaad kaitsta. Vanapoiss on aga põhimõttekindel patsifist, üks nendest, keda vanem põlvkond Delfi kommentaariumis lödipüksiks sõimaks. Peaaegu lapseliku õhinaga kirjeldab vanapoiss riiki, kus "kõik Eesti mehed, rõõmsad ja tugevad, rahumeelsed, mitte need nokastunud parmud poodi oma ballooni järgi minemas, räägivad aina rahust, teevad, mis on rahule kohane ja armas, ja lapsed mängivad nukkudega ja kaitsevad loodust" (lk 52).

Kuigi see on ilmselt kulunud võrdlus, ei saa "Vanapoissi" lugedes üle ega ümber Emil Tode "Piiririigist". Mõlemad teosed on kirjutatud sisekaemusliku pöördumisena kellegi poole (Tode puhul jääb teksti adressaat lahtiseks, Kasemaa puhul näib selleks olevat minajutustaja armastatu Kristofer), mõlema teose keskmes on geimehe identiteediloome sügavalt heteronormatiivses ja maskuliinsust ülistavas keskkonnas. Pole isegi aru saada, et tegelikult on raamatutel 26 aastat vahet, sest näib, nagu kirjeldatakse ikka värskelt postsovetlikku ühiskonda, kus valitseb vaesus, hais ja pidev häbi. Mõlema teose puhul tundub, et peategelastel on ehk koguni rohkem häbi olla idaeurooplane kui gei. See ilmneb hästi järgmises võrdluses: "Ei mingeid kauneid suuri mägesid, kiltmaad, mida isegi armastan, mägede vahel asuvaid väikseid talusid ja väiksed põlde, vaid kole veneaegne sodi, vanad kolhoosi varemed, inetu, haisev, hirmus maa. Koledad inimesed, nii et paha hakkab ja tahaks silmad kinni panna." (lk 35) vs. "Neid [idaeurooplasi] on siin nagu kirjuid koeri, poolakaid, tšehhe, rumeenlasi, ma haistan neid juba kaugelt ja lähen pargis teisele teele, kui võimalik, ja metroos teise vagunisse, ja nemad teevad sama, sest kõik idaeurooplased vihkavad üksteist."[1]

"Piiririigi" minajutustaja ei eita enda seksuaalsust, vähemalt mitte otseselt. Teose erilisuse tingis osati just asjaolu, et eesti keeles puudub grammatiline sugu ning pealiskaudselt lugedes jääb peategelase sugu lahtiseks. "Vanapoisi" peategelane mainib korduvalt, et on gei, ent see tekitab talle kannatusi. Samal ajal jaatusega ta ka eitab enda seksuaalsust, unistades sellest, kuidas homoseksuaalsust enam ei eksisteeri: "Ja geid ei tahaks enam geid olla. Sest nad ei tahaks enam anaali saada ja anaal oleks keelatud, seda ei või kuulutada ega sellest seksuaalkasvatustundides koolis rääkida. Pole vaja." (lk 63) Seksuaalsus tekitab vanapoisis vastikustunnet, pidevat häbi ja viha. Inimene eitab teistes kõige rohkem seda, mida tahab eneses alla suruda, ja nii jälestab ka vanapoiss sügavalt geiparaade, geimehi, geipornot ja tegelikult kõike, mis seksuaalsusega seotud: "Tahaks olla mittekeegi. [---] Olla tugev, mitte omada hormoone, kogu seda kehakeemiat. See toob nii palju valu, segadust, vihkamist, iha. Gei olla, geiks sündida on nagu Iiobi kannatus. Tahaks olla täiuslik inimene." (lk 73) "Vanapoisis" kirjeldatakse igasugust sappi kõrvale heites heldimusega ainult lapsi ja vanu naisi. See näib aga loogiline, sest vanapoisi jaoks on laste ja vanade naiste seksuaalsus välistatud, nad on n-ö ohutud.

"Vanapoissi" lugedes mõtisklesin korduvalt, miks mind ei sega peategelase sügav misogüünia? Eriti kuna see on minavormis jutustus, kus lugeja kipub autorit ja peategelast samastama. Minajutustaja sõnul on naised jäledad, salakavalad, kiuslikud, koledad, litsakad, maitsetud, "[m]eil on naised väljakutsuvalt riides, mukitud nagu litsid" (lk 37), "aga kodus, kui keegi ei näe, saavad nad peksa. Samas eks nemadki ole terroristid oma meestega, lipitsejad, ahned. Hullud." (lk 54) Alguses eeldasin, et vanapoiss iroonitseb stereotüübi üle, milles naisi ja homosid vihkav üksik mees on lihtsalt kapihomo. Hiljem aga hakkas vanapoisist kahju, sest sai ilmseks, et viha naiste vastu tuleneb nii kunagisest koolikiusamisest, "et tüdrukud olid koolis nii õelad, ussid. Et ma olin juba siis imelik ja vaid poisid võtsid mind endaga mängima" (lk 66) kui ka suhetest emaga, mis sütitas temas viha seksuaalsuse vastu. Vanapoiss ei varja oma puuduseid ning ükskõikse, kibestunud ja karmi pealispinna alt tulevad välja sügavad traumad ja ta näitab brutaalse aususega ka enda kõige häbiväärsemaid külgi. See mõjub aga värskendavalt, sest üldiselt vaigistatakse ühiskonnas kõiki, kelle vaated üldsusega ei ühti.

Kasemaa kirjutamisstiili on liigitatud ka uussiiruseks või uuslihtsuseks[2], mida iseloomustab elulisus, inimlikkus, lihtsus ning jutustaja hääle sarnanemine autori või tema kuvandiga[3]. Sestap võiks arvata, et ka "Vanapoisis" loob Kasemaa iseenda kuvandit, aga samas võib selle väitega libedale teele sattuda, sest nii võib teose lahkamise asemel hoopis autori eritlemiseni jõuda. Minu meelest võitleb "Vanapoiss" tugevalt peategelase adekvaatse analüüsimise, stereotüübile allutamise või lahterdamise vastu. Ta on lumehelbeke, aga samal ajal vähemuste tuline vastane; patsifist, kes fantaseerib suurest sõjast; naistevihkaja, kes kirjeldab armastust vanade naiste vastu. Minategelane loob ja lammutab pidevalt oma karakterit, aga üksikute "siirushetkede" kaudu on lugejal võimalus piiluda Vanapoisi hingesoppidesse.

Jagasin Twitteris katkendeid, milles vanapoiss kirjeldas väikeseid Eesti kohti, ja keegi küsis mult, kas valisin meelega just kõige negatiivsemad kirjeldused. Minu silmis toriseb Kasemaa nii palju, et see mõjub pigem lustakalt kui negatiivselt. Üldiselt kujutatakse Eestit looduskauni kohana, kus on imeline Tallinna vanalinn, Eesti on Skype'i sünnimaa, uus idufirmade Meka. Kasemaa Eesti on aga sootuks teistsugune, "Vanapoisis" domineerivad depressiivsed Eesti väikelinnad, kus haiseb ning on ainult vaesed, koledad ja ülekaalulised inimesed: "Peipsimaa. Kui kole on Peipsimaa. Kui kole on Tallinn, kuidas seal ei ole õhku. Kuidas Tallinna vanalinn haiseb õhtuti kuse järele." (lk 34) Kasemaa toob võrdluseks Soome ja Rootsi: "Helsingi on igatahes ilusam kui see meie sovetlik Tallinn, hirmus kaootiline koht, ikka veel täis sõja auke ja arme" (lk 36), meenutades sellega ühe teise kirjanduses tuntud vanapoisi Mikk Pärnitsa reisikirjeldust Helsingist: "Valus kogemus, sest ma pidin pärast Eestisse naasma ja mulle meenus eredalt, et elan Ida-Euroopa sovetlikus s***augus. [---] Soomlased vaatavad meie linnu, nagu meie vaatame telekast katastroofe ja autoõnnetusi: "Mõnus, et meil nii ei läinud.""[4]

Teine Pärnitsa ja Kasemaa ühisjoon on looduse ülistamine, sealjuures aga mitte tavapärase looduse, vaid utoopilise ja asustamata looduse. Mõlemad autorid põlastavad sügavalt linnakeskkonda, on väga pettunud valdavas osas inimestes ja jätavad üldse misantroopse mulje (tegutsedes ka väljaspool kirjandust pigem kusagil Eesti perifeerias). Ometigi toovad just looduskirjeldused esile mõlema autori helge poole. Kasemaa heidab iroonitsemise ja kibeduse kõrvale, kui kirjeldab loodust Norras ja Rootsis või Endla rabas, tema unistuste maastikul kohtuvad minevik ja kujutlusvõime. On muide huvitav, et hoolimata soovist olla üksi ning distantsi loomisest enda ja rahvuskaaslaste vahele mainib vanapoiss vähemalt kolmel korral õitsil käimist, eestlaste arhailist kommet karjas käia ja saakloomade peletamiseks lõke süüdata: "Noored inimesed ja vanad oleksid koos lõkke ääres iga aasta ja räägiksid üksteisele lugusid. See oleks uhke." (lk 61)

"Vanapoissi" saab lugeda mitmeti. Vilja Kiisler[5] luges seda kui infantiilse geivanapoisi humoorikat vingu, Meelis Oidsalu[6] kui "autorilõusta sõtkumist", sealjuures tõmbasid mõlemad huvitaval kombel paralleele Hillar Kohviga. Olen nõus, et autori negatiivsus ja pidev kõigele sittumine võib mingil hetkel väsitavaks muutuda. Ometigi tõi just see eriliselt esile hetki, kus järsult registrit vahetati: vanapoiss kirjeldab enda koolikiusamist, suhteid ema, armastatu või loodusega, õitsilisi. Selliseid hetki oleks võinud isegi rohkem olla, muidu jääb mulje, et autori brutaalne ausus on siiski kõigest poos. Pikapeale tüütuna mõjuvaid mõttekordusi võinuks tihendada. Kohati mõjus "Vanapoiss" katarsisena, sest Kasemaa tõi esile selle, mida inimesena endas muidu alla surutakse: mõnikord tahaks hädaldada, mõnikord näeb kodumaa tõepoolest välja nagu sovetlik pommiauk, mõned rahvuskaaslased ongi talumatud. Vanapoiss esindab kord paduliberaalide, kord rahvuskonservatiivide vaateid, ent annab samal ajal ninanipsu kõigile, kes üritavad temaga samastuda. 



[1] Emil Tode. "Piiririik" – Tuum, 1993, lk 43.
[2] Piret Viires. "Pärast postmodernismi" – Vikerkaar 4–5/2011, lk 165.
[3] Margit Tintso. "Maailmalõpu eest paremasse maailma" – Sirp, 14.01.2011.
[4] Mikk Pärnits. "Eesti tänavatel levib väljasureva riigi hais, mida Helsingis ei ole" – Eesti Ekspress, 29.11.2018.
[5] Vilja Kiisler. "Lumehelbeke laseb lollakatele krae vahele" – Sirp, 14.06.2019.
[6] Meelis Oidsalu. "Ärplevalt siiras vanapoisike" – Eesti Ekspress, 12.06.2019.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Värske Rõhk

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: