Juhtus nii, et alustasin selle arvustuse kirjutamist jõulude ajal ja lõpetasin alles jaanipäeval. Kuid raamatu "Onu Moritza sõnaraamat" teekond kaante vahele oli eriti pikk. David Vseviov kuulis lapsena Moritzalt vaid üht vihjet, et hea onu on võtnud käsile väiksele Davidile maailma iseärasusi selgitava materjali koostamise. Möödus aastakümneid, mil sõnaraamat lebas unustatult Davidi ema keldris. Onu vihje teadmiste jagamise kohta meenus Vseviovile alles siis, kui ta avastas keldrisse jäetud kasti, mille peale oli kirjutatud "Vot nii on lood, David". Kastist leitud märkmepaberitest moodustaski Vseviov teose, mis avab vaate 1950. – 60. aastate maailma. Sealjuures säilitas autor kirjalehtede originaaljärjekorra – sõnaraamat ei ole päris alfabeetiline. Mõistagi läheb onu Moritza hääl lugedes sujuvalt üle Vseviovi hääleks. Teos kui juhuslike kildude kogu mõjub läbini davidvseviovlikult, eeskätt mõeldes autori kombele oma ajaloo loengutes põnevaid ja naljakaid lisamärkusi teha.

Vseviov on onu Moritza kirjutise delikaatne vahendaja, aga tema üksikud joonealused täiendused loovad siiski maailma, kus Onu Moritz oli teose tegelik salapärane protagonist. Autori teatepulga üle andnuna (või maha jätnuna) muutus onu ise literatuursekse kangelaseks. Onu Moritz oli üks üpris jonnakas vanapoiss, kes oli samas väga teadmistejanuline, omamoodi huumorimees ja kindlasti ka n-ö vanakooli härrasmees ning esteet. See aeg aga oli üsna paranoiline, mil onu Moritz oma kirjatööd tegi. Vaatamata lugude muretule toonile on pidevalt kohal Suure Venna valvas pilk, kuid inimesed elavad siiski rahumeelselt oma elu ja oskavad sellest rõõmu tunda. Suuremat hirmu ei ole (sõda on möödas) ning reeglitega (Lenin austamine ja mustades ülikondades meeste kontroll) on vaikimisi kohanetud.

Haruldaste võõrsõnadega¹ pealkirjastatud lood tegelevad argielu probleemidega, mis on sageli seotud suhetega: abielud, kired, sõprused ja pettumused, aga ka ameti- ja elukoha küsimused. Nõukogude inimene joonistub välja pragmaatilise ning kindlameelsena, kui teda just mõni kinnismõte ei vaeva. Erinevaid kinnismõtteid ilmneb teose käigus aga üsna mitmeid. Nendest kõige teravamalt mõjus lugu "Mulaaž", kus figureeris noormees Vadim, kes ühel klassiekskursioonil nägi muuseumi eksponaati "Kodanlase elu", mis kujutas tüsedat ülbet abielupaari, kelle toidulaual kõrgus ananass. "Nende taga seinal oli punane silt tekstiga "Söö ananasse, läänepüüd mälu. Sinu viimnepäev saabub, pursui. Vladimir Majakovski"" (lk 230). Nooruki kinnisideeks saab aga ananassi maitsmine, mis paraku osutub võimatuks, sest seda puuvilja tööliste toidulauale ei imporditud. Vadimi elu jookseb mahasurutud ananassi-obsessiooni tõttu ummikusse ja ta sooritab suitsiidi.

Vaatamata Vadimile ja paljudele teistele kummalistele tegelastele, jääb pinnale siiski muu, nagu rõhutab oma arvustuses Tiina Pai: "Onu Moritza sõnaraamatus" on tunda satiiri, mis käib pigem olustiku või situatsiooni pihta – ei arvustata tegelasi vaid ühiskonda".² Toonase süsteemi sisse oma individuaalse raja uuristamist näidatakse tihti koomiliselt lootusetu labürindina. Näiteks loos "Pedomeeter", kus üht kodanikku tabas kinnismõte uurida välja Lenini pikkus, kuid see idee põhjustas vaid rea totakaid seiklusi ja tagatipuks mustas mantlis mehe külaskäigu. Ning ei mingit igavat Google't, mis ütleb kiirelt, et Lenin oli 164 cm pikk.

Küllap internet oleks Moritzale meeldinud, aga tol ajal olid ainult leksikonid ja tundub, et nendega oli onu Moritzal eriline suhe. Juba lapsena püüdis ta leksikone 1937. aasta "Spordi biograafilise leksikoni" näitel, loos "Apaatia ja adekvaatne", mitte ainult kasutada, vaid oma äranägemist mööda lausa vallutada. Mida muud oli spordileksikoni rekordite kordamine omaleiutatud mõõdupuu alusel – umbes nii võib Moritza lähenemist kirjeldada. Entsüklopeedia "kehtestamine" on ka käesolevas teoses esinev juhuslike võõrsõnade loend, mille abil avatakse inimeste lugusid ja Moritza isiklikke eelistusi ning antipaatiaid.

Mulle meeldib vaadata isepäiste vanapoiste (kiiksude) maailma. Väikestviisi kiiksuna paistis näiteks tema vaen oma venna suhtes. Omapärased ja konkreetsed olid Moritza tõekspidamised armastuse ja naiste vältimise kohta. Lugedes meenus 2019. aastal ilmunud Andrus Kasemaa "Vanapoiss"³, kus samuti kujutati vanapoisi krõbedat kompromissitust. "Vanapoiss" oli veelgi otsekohesem ja kirjeldas ilma onu Moritza elegantse distantseerumisvõimeta oma sobimatust (sõjakasse) maailma. Mõlemas raamatus oldi naiste (riietuse) suhtes tähelepanelikud ja väga kriitilised. Mõlemad otsustasid oma elu elada väljaspool ühiskonna ootusi. Aga ühiskondliku plaani võrdlusest paistab, et vaatamata Moritza ajastu paranoilisusele, oli üldmulje siiski muretum. Kasemaa kaasaegse vanapoisi perspektiivist koorub välja rohkem hirmu ja asjaolu, et sõda seab esiplaanile konservatiivsed väärtused: vaja on uusi lapsi ja mehed rindele saata. Vanapoisid-tüdrukud muutuvad sellises olukorras lausa dekadentlikuks nähtuseks. Ent tasub lugeda vanapoiste mõtteid üksi olemisest kui normaalsest ja isegi tervitatavast nähtusest. Nende vaade vastandub viimasel ajal levinud (minu meelest üle dramatiseeritud) mõttekäikudele, et üksindus on ohtlik, lausa surmaga lõppev haigus.⁴ Tundub mõistlik üksindusega lepitust otsida, kuna paljudel sellest nagunii pääsu pole. "Onu Moritza" ning "Vanapoisi" veendunud üksiklase pilk pakub selleks lepitava ja värske vaatenurga. Jõulude ja jaanipäeva ajal seda arvustust kirjutades meenus, et üldrahvalike pühade ajal on alati mrbeanilikke tegelasi armastatud, kelle kõigist äpardustest üle libisemine veidi Moritza looilma meenutab.

Nii "Onu Moritz" kui ka "Vanapoiss" eiravad sotsiaalset survet ja tekitavad tunde, et üksikud inimesed on rahumeelse, turvalise ja vaba maailma sümbolid, mille/kelle kaudu saab "ebaloogilist ja ebaloomulikku" võtta loomulikult. Leksikoni formaat aitab seda tõdemust üksnes fikseerida, sest nagu ikka, illustreerib irratsionaalsust kõige paremini ratsionaalsuse püüe. Sõnaraamatuks süstematiseeritud Moritza lood kõlavad mõistlikult ja loogiliselt, aga kui lugemiskogemust tema maailmast üldistavalt visualiseerida, siis liigume otsekui M. C. Escher'i teose "Relatiivsus"⁵ eikuhugi viivatel treppidel.

¹ Veidi tuttavamate seas esinevad näiteks: abažuur, frapantne, hesperiidid, kediiv, pekešš, samuum, kitoon jm.

² Pai, Tiina "Anastassiast Zojani" Looming 2, 2022 (https://www.looming.ee/arhiiv/ananassist-zojani/

³ Kasemaa, Andrus 2019. Vanapoiss. Loomingu Raamatukogu nr. 17-18

⁴ Mitmed meedias ilmunud lood tõid fookusse üksinduse kui ohtliku nähtuse. Näiteks Eeva Esse saade "Üksinduse pandeemia" (sari "ESSE", Kanal 2, 20. IV 2022); Tiina Jõgeda, "Testi end: kas oled ohtlikult üksildane?" (Eesti Ekspress 18. VIII 2021); Kirsti Vainküla, "Üksildus kui 21. sajandi pandeemia" (Eesti Ekspress 9. X 2021).

⁵ M.C. Escher Relativity lithograph 27,7 x 29,2 cm July 1953: https://www.escherinhetpaleis.nl/showpiece/relativity/?lang=en