"Paberist linn" on religioossete ja müstiliste sugemetega luulekogu, mis võtab lugeja kaasa seisundeisse, momentidesse, vaadetesse, mis on ühtaegu nukrad ja avarad, tasased ja kaugeleviskuvad. Mikk Tšaškini luulet ja lühiproosat on avaldatud ajakirjades Värske Rõhk ja Looming.

"Kirjutamine ongi minu jaoks teraapia. See on üks vähesed tegevusi, mis mulle lootust annab, kui kõik tundub lootusetu," ütleb Tšaškin oma kirjutamisprotsessi kohta. 

Luulekogu kujundaja on Mette Mari Kaljas, kes on inspiratsiooni saanud luulekogus korduvatest kujunditest nagu langevad lehed, värske lume sisse tallatud rajad ja Tartu tänavad. Muuhulgas kasutab ta kujunduses ka eesti disaineri Andree Paadi loodud kirjatüüpi. 

Raamatu on toimetanud Maarja Helena Meriste.

Katkend luulekogust:

Vihma eelaimus

Me tuleme poest, kus tyhjad

riiulid, ning ema mu korval

on korraga nii vana ja vasinud.

Silmapiiri kohal sinetavad pilved.

Kas jõuamegi koju enne lõplikku sadu?

Lapsed kilkavad veel mänguvaljakul,

homme on nad kadunud

ja valjak suletud.

(Ja oksad maas,

pori sees, on kui

surnuluud.)

Ning tuul tõuseb, taevas

sinised pilved liiguvad.

Palun, et need ei peatuks

me kohal.

kevade tulek

kukun väsinuna lumele

sulen silmad uinun

(mu jäsemed sulavad jõeks

mu keha ookeaniks

ja ykskõiksed puud Iähevad lehte

ning meenutavad lõpuks miskit)

/

siseõue ruut. paberlennukid langemas hõljumas alia

ylal aken lahti sealt keegi loobib neid

uste paugatused kuskil selja taga kaugel kaugel

vahemaad pikemad veel kui koridor

syda karpi surutud. päris ei mahtund

kuju liiga erinev. taevas koolimaja kohal avatud

aga mina ei lähe treppidest yles ainult langevad paberlennukid

tuletavad meelde et keegi seisab meist kõrgemal veel