Eessõna

Enne veel, kui söandan alustada, peaksime kokku leppima mõningates tingmärkides – looma lugemiseks legendi kui sellise. Paavst Innocentius III traktaadi "Inimolu viletsusest" tõlkija Marju Lepajõe on rääkinud keele kõlast ja häälega lugemisest.¹ Eriti hästi resoneerib see just keskajaga, mille kirjakultuur ongi eeskätt mitte (vaikseks) lugemiseks, vaid kuulamiseks. Teatava suulise iseloomuga kirjandus ei pöördu niisiis mitte lugeja, vaid kuulaja poole.² Sama teeb ka see 1195. aastal ilmavalgust näinud traktaat.

Seetõttu tuleks Lepajõe hõrku tõlget lugeda häälega – seda enam, et peas kumiseb tema Ööülikooli loeng, milles tsiteeritavad katkendid annavad oma ilmekuse, kelmikuse ja tähendusest tiinete pausidega õige meelestatuse teksti süüvimiseks. Lepajõe tõlge on oskuslikult tabanud traktaadi helistiku ja rütmi, erilise saavutusena on balansis sisu ja vorm, millest esimest pole ilustatud ega teist lõdvaks lastud. See on justkui filigraanseim fuugakunst, mille viljeleja valdab sünnipärase disponeeritusega ammendamatut poeetiliste vahendite arsenali.

Kuna Innocentiuse traktaat jaguneb kolmeks osaks – inimolu haletsusväärne algus (ingressus), selle süüdistusväärne kulgemine (progressus) ja selle needmisväärne lõpp (egressus) –,³ pühitseksin selle sonaadiks, mis on oma vormilt justkui muusikaline progress. Nimelt on sonaadi esimene osa ekspositsioon, kus kantakse ette teema ehk antud juhul Innocentiuse kirjeldatud sisenemine inimollu. Sonaadivormi teine osa on töötlus ehk arendus, mis selles traktaadis väljendub inimolus püsimises ehk viletsuse töötlemises ja selle progresseerumises. Sonaadi kolmas osa on repriis ehk lõpetus, mis lahendab ekspositsioonis artikuleeritud helistikulise dihhotoomia ning mis siin kirjeldab inimolust lahkumist kui viletsuse lõppu.

Minnes (võib-olla juba veidi meelevaldseltki) edasi muusika analoogiaga, mõtlesin teose helistikuks puht intuitiivselt määrata d-molli. Ei tea, kas kõrgemate jõudude tahtel või mitte, ent ootamatu kokkusattumusena ekslevad mainit Ööülikooli loengu taustaks olevate muusikaliste vahepalade (Jean-Philippe Rameau süidi osade) helistikud D-duuri ja d-molli vahel. Märgiline juhus, sest kui Lepajõe kasutas traktaadi iseloomustamiseks Thomas Manni tsitaati "kaunidusest inetu ja inetusest kaunis", siis võiks ehk D-duuri ja d-molli kui lihtsustatult rõõmsa- ja kurvameelse helirea opositsiooni kokkusattumust resümeerida mõttega "rõõmust kurb ja kurbusest rõõmus". Traktaadi taktimõõt on vahelduv, ent elegantselt sümmeetriline, väljapeetud tempot iseloomustavateks märksõnadeks võiksid olla con passione ja seejärel morendo.

Ekspositsioon – sisenemine inimollu

Sisenemine inimollu, viletsusse ning "Inimolu viletsusse" võiks alata Marju Lepajõe tõdemusega, et just maailmapõlguskirjandus või kannatuslugu kui žanr on olnud kirjanduses levinud ja relevantne nii Innocentiuse kaasajal kui tänapäeval. Kuigi kannatuste ja viletsuse põhjused võivad olla traagilised ja möödapääsmatud, ent ka üksluised ja otsitud, on Innocentius neist üles leidnud selle kõige fundamentaalsema ning miks mitte siis juba universaalsema. See on inimese sünd, mis surmast viletsamgi veel. Traktaat algab sõnadega: "Miks tulin välja emaihust? Et näha vaeva ja valu ja päevade hävimist segases ängis?" (lk 71) Tekib kohe küsimus, mis on siin see äng? Ehk isegi Angst kui selline? Kas juba Innocentius tõesti sõnastas selle, millest kirjutavad aastasadu hiljem Søren Kierkegaard ja Martin Heidegger? Ehk peitubki iva selles, et eksistentsiaalne äng on niivõrd fundamentaalne ja ajatu, et sellest ei saagi kuidagi üle ega ümber – olenemata sellest, kas elame keskajal või tänapäeval, järelejätmatult meeltesegadusse ajava päikesepaistega vahemerelises või lörtsise lumega parasvöötmelises kliimas.

Igatahes see kurikuulus äng, Angst, pole näiteks Heideggeri järgi sugugi mitte hirm, sest hirmu puhul kardetakse midagi konkreetset, samal ajal kui eksistentsiaalne äng on justkui objektitu meeleolu. Äng teeb inimesest eimiski hoidja ning selle läbi kogeme eksistentsi mõttetust. Äng tabab inimest siis, kui ta saab aru, et tema maailmas olemas olemine ei ole asjakohane ega eesmärgipärane.⁴ Ent mis saab aga siis, kui ängistus kui olematusekogemus tabab inimest kohe pärast sündi? "Et mu ema oleks olnud mu haud ja ta üsk jäänud igavesti rasedaks! Sest oleksin võinud olla, otsekui mind ei oleks olnudki, üsast kantud otse kalmu." (lk 71)⁵ Vähe sellest, et inimene on sigitatud süüs ja lihakiheluses, ka tema hing on algusest peale räpane ja nurjatu, vahet pole, kas jagame selle platonlikult mõistuslikuks, söakaks ja ihalevaks, sest Innocentiuse järgi on hing algusest peale vastandpahedega rikutud. Inimene on juba sündides rüve pelgalt seepärast, et ta sünnib inimesest: "Milline puu, selline vili, halb puu ei saa kanda head vilja." (lk 78)

Kui kellelegi paistab, et traktaat tegeleb pelga haletsemise ja halamisega, ei saa jätta rõhutamata Marju Lepajõe tähelepanekut, et "Oskus itkeda esteetiliselt on oskus itkeda konstruktiivselt – see on võti tulevikku."⁶ Innocentiuse itk ei piirdu aga ainult tema enda elu ja eluolu üle järele mõtlemisega – nagu see oli sageli kombeks varasemas traditsioonis –, sest tema südame puruks hõõrumine kui meeleparanduse esimene etapp hõõrub puruks üleüldse inimese kui sellise. Innocentius ei abstraheeri inimolu elutervikust, vaid lähtub konkreetsest ja käegakatsutavast inimesest, kes on paratamatult haaratud eksisteerimisse. Võiks öelda, et tema käsitlus on suisa i h u l i n e, sest kirjeldab esmalt ja enamasti just ihulisusest tingitud inimeksistentsi viletsust, muutumata seejuures frivoolseks ning säilitades väljapeetust. Hoolimata võimalusest ihu puhtaks küürida ei saa aga selles ihus elavat hinge nii lihtsalt ära pesta: "Kuni liha elab, tunneb ta valu, ja hing leinab iseendas." (lk 91)

Itku ning hällilaulu vahel balanssi otsiv propedeutiline esimene osa kui traktaadi peateema ekspositsioon esitab niisiis sonaadivormile kohase dihhotoomia, mille juhtmotiivid on elu ja surm. Kuigi paistab, et duelli võidaks surm, sest "Parem on surra elule, kui elada surmale, sest sureliku elu ei ole miski muu kui elus surm." (lk 92–93), ei saa siiski enne (kasvõi üürikest) elamist surra. Seda, kas elu on elamise vaeva väärt, polnud Camus veel jõudnud küsida, ent igal juhul on vaeva määrast hoolimata viletsuse eest põgenemine tulutu. Seepärast on põhjust jätkata viletsuse töötlemisega.

Töötlus – inimolus püsimine

Traktaadi teine osa "Inimolu süüdistusväärsest kulgemisest" näitlikustab, kuidas progresseerub surma poole olev elu, mille põhiolemus on jätkuvalt vilets. Isegi kui elu pole lihtsalt saamine ja olemine, vaid püüdlus kui selline, püüdleb inimene märkamatult heaolu ja õnne illusoorse egiidi all ikkagi surma ja viletsuse poole, alistudes seeläbi irratsionaalsuse metafüüsikale.

Innocentiuse arvates on inimesed tavaliselt ahned kolme asja järele: varanduste, naudingute ja auavalduste, millest tulenevad vastavalt väärastused, inetused ja tühisused. Kuigi igasugune ahnus on pahe, mille erinevad vormid käivad traktaadist korduvalt läbi, töötlevad inimolu viletsuse progresseerumist veel saamahimu, õgardlus, purjusolek, sugukihu, kõrkus, liigne ehtimine riietega, eneseuhkus, liiderdamine, tigedus ja kadedus, mida kõike Innocentius tõesti amüsantselt, ent seejuures siiski tõsiseltvõetavaks jäädes markantselt illustreerib. Mõned näited: auahne lipitseja teab hästi luulerida "tolmu kus kübetki pole, sa mitteginähtavat pühi" (lk 118); lõbuhimust on võlutud isegi preestrid, kes "öösel embavad Venust, hommikul kummardavad Neitsit" (lk 115); liialt palju edevaid ehteid ja riideid kandev inimene on nagu "haud, mis väljastpoolt on valgeks lubjatud, seest aga kõntsa täis" (lk 127) – isegi meikimise mõttetus ja tühisus on põhjalike selgitustega välja toodud.

Kõige selle teravalt tabava, ent tõesti ka vaimuka vahendusel meenutab Innocentius meile, et suur osa meie igapäevastest tegemistest, ambitsioonidest ning taotlustest on tegelikult tõeline tühisuste tühisus⁷, sest lõppkokkuvõttes loevad päriselt vaid vooruslikkus ja kõlbelisus ning vaid tänu nendele võiks üldse hapralt hellitada õhkõrna lootust hingeõnnistusest. Kuna iga inimene on algusest peale neetud meeleheitlikult valima, sõltub tema hingeõnnistus suuresti oskusest valida hea ja kurja, olulise ja ebaolulise, voorusliku ja pahelise vahel. Kuigi tarka saatus juhib ning rumalat veab kaasa,⁸ saavutatakse autentne iseolemine ikkagi alles piirsituatsioonis, mis kulmineerub inimolu viletsuse tunnistamisega. Innocentiuse traktaadi põhjal võiks spekuleerida, et sügavast disponeeritusest viletsusele aitab üle saada esmalt selle teadvustamine ning seejärel sellega leppimine. Taaskord – olla ongi talumatult ja vältimatult vilets, kui inimene on lasknud oma kehal hinge orjastada ning seepärast ongi viletsus temas latentselt kohal. Inimolu ainus tsitadell on ehk veel jumalakartlikkus. Ent jumalakartlikkusest distantseerumine oli muuhulgas ka Innocentiuse ajend kirjutamaks traktaati, mis funktsioneerib omamoodi vaimse harjutuse ja meeleparandusena, "et maha suruda kõrkust, mis on kõikide pahede pea" (lk 69). Kuna inimolu viletsusel ei paista olevat otsa ega äärt, on ainus võimalus sellest vabanemiseks sellest väljuda, sest sonaadiliku töötlusega segipaisatud elu on ilma jäänud oma toonikast, koduhelistikust, mis rohkete kaldumiste ja modulatsioonidega on märkamatult kaotsi läinud.

Repriis – inimolust lahkumine

Inimolu needmisväärset lõppu kirjeldav traktaadi kolmas osa kui sonaadivormi repriis võtab kokku ekspositsioonis esitletud ning seejärel töötluses marineeritud peateema koos juhtmotiividega. Kuigi oleks hurmav lohutada end hillitsetud mõttega, et lootus sureb viimasena, näib Innocentiuse põhjal, et tegelikult on viimane lootus hoopiski surm ise, sest lõppude lõpuks pole kasu ei varandusest, auametitest ega sõprade toetusest – igaüks kannab oma koormat ise, kui ta Issanda palge ette astub ning end tema kohtulaua ette seab. Seda enam, et jumala kohtumõistmises on üks ja sama nii süüdistaja, kaitsja kui ka kohtunik.

Paistab, et kasu poleks isegi sellest, kui inimene oleks end eluajal vähemalt mõistuse kohtulaua ette seadnud ning sapere aude⁹ hüüdnud, sest Innocentius ütleb: "kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi, ja kes lisab teadmisi, see lisab valu" (lk 80). Niisiis teeb tarkus haiget, sest mida targem inimene on, seda enam saab ta aru oma elu kahetsus- ja haletsusväärsest viletsusest. Kusjuures Issanda poolt süüdimõistetud on nii välises kui ka sisemises pimeduses, sest nad on ilma jäetud nii kehalisest kui ka vaimsest valgusest.

On märgiline, et Innocentiusel jäi kirjutamata kõnealuse traktaadi n-ö teise osana planeeritud käsitlus "inimolu väärikusest", sest kui inimene lakkab kohe pärast sündi olemast, on tõsi, et kuigi meie päralt on justkui kõik, ei ole meil tegelikult mitte midagi – see ongi see inimene kui eimiski hoidja. Ehk on küsimus ka selles, kui suurt tõe määra suudab inimene välja kannatada ning milline on üldse inimese suhe (elu)tõega – ons inimene ja tõde surmani laulatatud, lahutatud või hoopis vabasuhtes, kus üksteist küll armastatakse, olles samas valmis teineteise vabaduse jaoks mööndusi tegema. Igatahes see südametunnistuse uss, kes inimest rapib ("ründab [teda] mäluga, võtab rahu ära kahetsusega, piinab ängistusega", lk 134), on kogu inimkonna kui mädanenud õuna nii põhjalikult läbi uuristanud, et iga uus ilmale tulnud kibeduse ja valu poeg on paratamatult määratud veetma oma elu segases ängis. Olgu see siis kadentsiks sonaadi lõpus, mis algab iga uue inimese sünniga üha uuesti, niimoodi sellesama igavest taastulekut¹⁰ samalt plaadilt leierdades.

Järelsõna

Põhjuseid, mis ajendasid ja inspireerisid Innocentiusest kaasaloovalt ja -mõtlevalt kirjutama, on mitmeid, ent nende hulgast oleks asjakohane välja tuua selle traktaadi tõesti läbimõeldud ja pingul vormi, mis on paradoksaalsel kombel samaaegselt selle sisuga justkui ülimas vastuolus, ent teisalt siiski elegantses harmoonias. Ei saa salata, et traktaadi sisu on mahlane ja vaimukas, ääretult kirglik, kuid seejuures peaaegu väljakannatamatult aus. Seda enam, et Issanda arm on sedavõrd mõõtmatu ning just Marju Lepajõe on teksti eestindanud. Tema pieteeditunnet tekitav kongeniaalne tõlge ehib traktaadi erilise oreooliga ning taastab meisterlikult keskaegse elutunde, mis aitab kaasaja spasmidest vabaneda ning kadunud eluterviku taasloomisel palju värskema pilguga tuleviku poole vaadata.

Koos Marju Lepajõe ja Marek Tamme sissejuhatustega ning tõlkija kommentaaridega saab rafineeritud ning kindla käega joonestatud hermeneutiline ring täiuslikuks. Paavst Innocentius III kangastus seni eestlaste vaimusilmas (heal juhul), nagu teda on kujutatud filmis "Malev", ning ta on siinmail mõnda aega varjusurmas olnud, olgugi et just otseselt temast sõltus Liivi- ja Eestimaa ristiusustamine. Kuigi Innocentius pühitses meie maa Neitsi Maarja kaitse alla ning andis ta seeläbi Maarjamaa looja hoida, peaks teda siiski tänama eelkõige traktaadi eest, mis – küll moraaliaskeetliku arutluse laadis kirjutatud otsekui pelkade puhkusemõtetena – võiks innustada lugejaid meeleparandusele ning aidata luua eraldi semantilist ruumi sõnapaarile "inimolu viletsus".

Post scriptum

Olgu inimolu kui vilets tahes, on see ikkagi meie tuleviku väetis. Seepärast oleks paslik meenutada Marju Lepajõe ravimit viletsuse vastu. Need on poeetilised vahendid, millel on tugev vorm, et saaks tekkida tunne enda maailmasolemise hallatavusest, sest "Igasugune korrastatus toetab hinge, toetab inimese sisekaemust. Kõik esteetilised kogemused panevad inimese endasse tõmbuma, tekitavad tervikutunde, tervikliku olemise tunde ja panevad nägema sügavamat ilu." (lk 198) Kuigi inimese (põhi)olemus ei muutu, saab ta endale lõpmata palju võimalusi anda. Üks selliseid võimalusi on empaatiavõime, ime, mis võimaldabki lugeda näiteks Innocentiust – selleni jõudmiseks on vaja vaid endaga tööd teha. Kui inimene aga loobub võimalustest, siis kannatabki ta enda olemise kitsuse käes.

Tõesti – selleks, et mõtted ei muutuks umbseks, on tarvilikud lõputud vaimsed rännakud. Ühe rännakuna saabki ette võtta Innocentiuse traktaadi, mis aitab esmalt inimolu viletsust endale üldsegi tunnistada, seejärel seda tundma õppida ning lõpuks parimal juhul just viletsust kirjeldava teose kui poeetilise vahendiga viletsusest väljuda ning seda mitte surma kaudu, vaid muutes disponeeritust.

¹ Kuula nt Marju Lepajõe Ööülikooli loengut "Innocentius III inimelu viletsusest" (www.vikerraadio.err.ee/800240/ooulikool-marju-lepajoe-innocentius-iii-inimelu- viletsusest) või loe kõnealuse traktaadi lisa.

² Vt nt Marek Tamme eessõna "Keskaja kirjanduse antoloogia" I köitele (Tallinn: Varrak, 2013, lk 19).

³ Marju Lepajõe. "Inimolu viletsust tõlkimas" – Innocentius III, "Inimolu viletsusest", Tallinn: Tallinna Ülikooli kirjastus, lk 191.

⁴ Daniel Dahlstrom. "The Heidegger Dictionary" – London: Bloomsbury, 2013, lk 15–16.

⁵ Eestikeelses tõlkes on kursiiviga märgitud piiblitsitaadid, mida traktaadi autor pole jutumärkidega eraldanud.

⁶ Marju Lepajõe. "Innocentius III inimelu viletsusest" – Raadio Ööülikool, 01.2016.

⁷ Väljend Koguja raamatu avasõnadest.

⁸ Stoikude vanasõna.

⁹ "Söanda olla tark" (ld k). Tuntud maksiim, mida kasutas Immanuel Kant iseloomustamaks valgustust kui inimese väljumist omasüülisest alaealisusest, milleks on vajalik oma aru ilma kellegi teise juhatuseta kasutada.

¹⁰ Viide Friedrich Nietzschele, kelle mõistes igavene taastulek tähendab seda, et kõik, mis on olemas, tuleb lõpmata kordi tagasi (sh ka tühisus, mõttetus ja viletsus).