"Avaramalt võttes pole Eesti kultuuril, eesti keelel ja kirjandusel ajaloos kunagi paremini läinud kui praegu," hindas Tartu Ülikooli eesti kirjanduse ja rahvusteaduste professor Arne Merilai. "Aga lähiperspektiivis on probleeme küll ja küll."

Muret teeb raamatute inflatsioon. "Raamatuid on palju, keegi ei jõua kõike lugeda, mis ilmub. Samas pole ilukirjandus nii prestiižne kui varem. Lugeja, aga ka kirjanduskriitika tähelepanu hajub selles paljususes," tõi Merilai välja.

"Liitub veel uut tüüpi informatsiooni surve ja eks kirjanikud pole ka ise alati patust puhtad. Mõned kirjanikud on sotsiopaadid, mõned on huligaanid ja siis mõtleb lugeja, miks neid toetada ja nende raamatuid osta. Mingil moel ollakse oma elu raskemaks teinud," lisas Merilai.

Madis Kõiv ütles ka, et kirjanik on oma loomult pätt, kes iga metafooriga teeb pättust ja muudab kivinenud arusaamu ning sisseharjunud mudeleid. "Millegi rikkumine käib loomingu juurde," ütles kirjandusteadlane ja -kriitik. "Aga sellega ei saa ühiskondlikul tasandil alati liialdada. Nii et enesekahjustamist on ka olnud, see ei ole kirjanduse prestiižile alati head teinud."

Kirjandusprofessorina õpetab Arne Merilai nii kirjandusteose sisu kui vormi analüüsima. Näiteks ütleb ta, et me ei pane tähele, et Anton Hansen Tammsaare eepika on sisemiselt väga musikaalne. "Nagu oleks Wagner all ja Tolstoi peal või paneme Dostojevski ja Baudelaire'i kokku ja saame Tammsaare. Kui Baudelaire ära unustada, siis me täit Tammsaaret kätte ei saa," sõnas Merilai.

Tema sõnul on kirjanduse tugev olemuslik sidumine keelega ja selle sidususe väärtustamine puudu.

"Kus see keel siis veel elab? Ta elab luules, elab kirjanduses, elab teatris, kus ilusat emakeelt pruugitakse ja viljeldakse. Ühtlasi õpetatakse siis ka publikut seda hindama. Keel elab veel murretes, kus aktiivne murdekasutus on säilinud. Kui palju loovad murdeinimesed, kui neil tuleb sõnastada uut olukorda, uusi nähtusi, leida mingeid murdevasteid, neid ise tuletada. See on väga loominguline protsess, poeetiline funktsioon, ilma milleta ei saa lingvistika hakkama ja keeleteadus on absurd," tõdes Merilai.

"Püüame veel kinni hoida eeldusest, et kirjandus on ikkagi keeleline nähtus, keeleline toode, keelekasutuse küsimus. Keele põhjalt lähtumine oleks prioriteediks. Kui me ainult kultuuriloolasteks muutume, siis teised, näiteks sotsioloogid ja ajaloolased saavad mõnikord palju paremini hakkama kui meie. Meie eelis on ikkagi keelepoeetika põhjalt lähtumine, see on meile päritolupärane, spetsiifiline valdkond, kus meie tugevad oleme," selgitas professor.

Merilai tõi välja, et on inimesi, kelle seisukohast on Artur Alliksaar kõige olulisem Tartu kodanik, kuid siiamaani ei ole meil väikest nimetahvlitki temast mitte kuskil. "Smuul on ühe nurga peal ja teise nurga peal, aga kus on Alliksaar? Sel ajal kui Smuul oli nomenklatuuri pealik, ei saanud Alliksaar avaldada, teda mõnitati, ta oli tsensuuri all, elas vaeselt ja surigi vaesusesse. Siiamaani mõnes mõttes kestab see korrigeerimata ebaõiglus," tõdes Merilai.

"Hando Runnel on samasugune keeleluuletaja nagu Alliksaar. Runnel on uuem rahvaluule, keel töötab ja iga tema värss on praktiliselt keeletegu," tõi Merilai välja. "Kes me praegu üldse oleksime, kui meil poleks olnud muistset regivärssi ja rahvaluulet? Me ei oleks mitte keegi," andis Merilai suulisele pärimusele ja sellest võrsunud kirjandusele hinnangu.

Merilai arvates on õppejõutöö liiga normeeritud ja akadeemilist vabadust napib. "See kahandab inspiratsiooni ja mulle on see vastukarva ning kui ikkagi vabaduse kallal käiakse, siis ühel hetkel, kui pensioniiga tuleb kätte, astun ma sellest välja. Praegu on grantide hullus ja sa oled sunnitud neid grante taotlema, igal aastal ühe kuu magama panema, see on energia, aja ja rahva raha raiskamine, need on kuritegelikud konkursid, neid ei tohiks üldse sellisena pidada."

Merilai tõi välja, et kui sa selles ei osale, siis su prestiiž kannatab. Samuti on tema sõnul palju kahju tekitatud kultuuriministeerium ning haridus- ja teadusministeeriumi eraldamisega.

"Praegu tuleb välja, et Underi ja Tuglase Kirjanduskeskust hakatakse kinni panna, et ei ole jätkusuutlik," ütles Merilai. "See on kõik selle ühe ja sama sündroomi nähtus, et on eraldatud eelarveline toetus kultuuri ja teaduse ühisosas olevate tegevuste katmiseks."