Arne Merilai "Puuinimesed. Muinasjutt" (EKSA, 2024)

No ega ta nüüd nii muinasjutt ka ei ole. Et elas kord ja nõnda aegade lõpuni. Või siis just. Puud saavad kindlasti hakkama nii elaskorra kui ajalõpuga. Kas inimesed, võib kahelda. Puuinimesed? Ju õks. Raamatud ei kao, jäävad ka muinasjutud. 

"Puuinimesed" võiks ilmsesti pretendeerida nii aasta romaani kui aasta ulmeteose kui aasta loodusraamatu kategooriates saada olevatele (sür)priisidele. Näis. Ükski Arne Merilai pole kunagi ühtki oma teksti liig lihtsasti ligipääsetavaks kirjutanud; siinse raamatu kaks Merilaid toimetavad eri aegades ja loovad suurepärast segadust, mis ometi ja omamoodi selgineb ja helgeneb. Düs-utoopiline ilmapilt muutub aigupiten üpriski omaseks, konkreetsed kohad ja loomuloodus segunevad täielise mõeldisloomega, pidevalt on korraga naljakas ja mõtlemapanev ja kaltsuvaip tõmmatakse just end korraks parlanksi saanud lugejal alatasa siuhti alt ära.  

Üks noist raamatuist, mida esmamulje järel tahan täitsa teises tempos ja oma lõbuks veel ette võtta. Aeglasema lugemisega inimesele soovitaksin maakoju viia ja siis jätkub tast pikaks ajaks. Vahepeal käid ja vaatad puud või Kuud, siis mõtled kübeke, siis loed. Ja niimoodi hästi mitu korda. Töötab, uskuge. 

Ričardas Gavelis "Vilniuse pokker" (Valge Heli, 2024)
Tõlkinud Tiiu Sandrak

Hea kirjandus räägib ikkagi esmajärkjalt inimeste elust, võimalikult mitmesuguste inimeste elust. Aeg ja koht on juba muujärgulised. Ja kui mõnel autoril õnnestub mõnes teoses inimesed, aeg ja koht loomuldasa tervikuks sulatada ning ilmumine ajastada, olgu või juhuse läbi, täpselt õigesse hetke, sünnib midagi suurt. Õigemini on suur juba sündinud, ent ajaakna avanedes jõuab suure suurus ka laiema lugejaskonnani. Mida vaid veidi varem või hiljem ei pruukinuks juhtuda. 

Sovetliku okupatsiooniaja taguotsa mäletajad loevad-näevad "Vilniuse pokkerit" selgelt teisel pilgul kui tänanoored, kellele on see üks ajalooromaan paljude teiste hulgas. Ja mis siis. Suurem osa sajandeid on omal ajal ehedasse kujutluspilti saabunud läbi kirjanduse ning miks peaks see praegu teisiti olema. Kui tahad näha imelikku elu suuremast surmamisest väsinud Nõukogude Liidus (ah et misasi see Nõukogude Liit oli? Saate teada.) Ja kange himu Vilniuse linna (peaaegu naaberriigi pealinn, umbes nagu Tokyo, kummagagi on meil ainult üks riik vahet) uutmoodi kaema minna tekib siit küll. Kellele vanad, kellele uued kogemused. Hämmeldavalt mitmetasandiline, külluslik, lopsakas teos vaatamata kirjeldatava ajastu malmjõngale hall-lollusele. Aitab hinnata värve ja värskust, kuniks neid on. 

Kerglugemine ta pole. Oskajale ääreni nauditav. Jah, täna sattusivad tiheda tekstiga teosed siia soovitusse, ent miks mitte vabu päevi mõttekalt sisustada. Hüva pühaaja jätku!