Simon Sebag Montefiore "See maailm. Perekond ja ajalugu" (Varrak)
Tõlkinud Tõnis Värnik

Katherine Howe "Piraatluse ajalugu" (Tänapäev)
Tõlkinud Kaido Kangur

Kogu maailma ajaloo kirja panemine ei ole just väike töö. Mõni teeb seda terve elu ja pärandab poolelioleva edasi. Montefiore on oma magnum opus'e kallal hulga raamatute näol eeltööd teinud ja siin ta nüüd omadega on – "See maailm". Teist meil ju pole. Kui kvantgeeniuste paralleelmaailma-arvutused õigeks ei osutu.

Enamik ajalookirjutusi kulgevad sõjast sõtta, pealikust kuningani, keisrist diktaatorini, madinast müdinani. See üürike aeg ajaloos, mil inimene on enam-vähem inimene olnud, on õnneks sisaldanud ka paljut muud. Montefiore keskendub mõistetavatel põhjustel viimasele viiele aastatuhandele, juhatades meid sisse ikkagi ka vanemate, mitte me mõistes nii väga inimeselike aegade kaudu. Oleme noor liik, kes palju lollusi teinud, ent üha võimelisem neist õppima. Vähesed kirjutavad tarku raamatuid, paljud peaksid neid lugema.

Montefiore läheneb "selle maailma" ajaloole perekeskselt, ta harutab lahti perede, suguvõsade, hõimude, dünastiate mõjuväljad teadaolevate sündmuste kulgemises. Ja sujuvalt jääb mulje, et kui siin ilmakeral osata inimkonda kui omavahel seotud peret võtta, siis ehk jäävad mõned saatusvead tegemata ning tulevik saab suts helgem. Seni on ikkagi kogu aeg paremaks läinud, kuid jätkusuutlikkuse peale lahjemat mürki võtta – kas julgeme? Põnev omanurkne viis maailm vaid veidi enam kui tuhandel leheküljel kokku võtta igatahes.

No ja selle ajaloo sees on igasugu pisikilde, mida samuti hea uurida, kui suurest pildist kõrini. "Piraatluse ajalugu" ei ole tegelikult mingi piraatluse ajalugu, ta läbib vaid nelja nii-öelda kuldse ajastu sajandit ega vaata antiikaja meriröövleid ega tänasi kaaperpaatlejaid, rääkimata loomepiraatlusest või veebitriksteritest. Ta on kogumik kuulsate ja vähem kuulsate röövlite lugudest võimalikult autentsel kujul, sestap pole raamatul isegi autorit, on vaid toimetaja/koostaja.

Lood omas eheduses on lugemist väärt, kui temaatika vähegi silma säratab. Suurt osa sest tekstistikust pole eesti keeles seni näha saanud, nii et andke oma ajaloohimule rõõmsasti voli. Teiste inimeste käest asjade ja elude ära võtmine on paraku üks inimolu viise – ja oi, kui palju variante on leiutet. Isegi nonde mõnesaja aasta sees, mis siin kirjas.

Suurem osa kokku kraabitud varandustest on kas välja mõeldud või seni leidmata. Jõudu!

Aldo Maksimov "Talv Kreekas. Miks šaakalid iga öö nutavad?" (Fantaasia)

Witold Szablowski "Kremli köök. Kuidas luua impeerium noa, kulbi ja kahvliga" (Tänapäev)
Tõlkinud Allar Sooneste

Kreekast kirjutades ei minda kunagi merest, mägedest ega toidust mööda ning ei ole noist pääsu siingi. Aldo Maksimovi raamatu teeb eestlasele huvitavaks pigem taustalugu, kuidas meiekandimees üks Maximoff läks ära Kreeka ja mis ta seal teinud on ja edasi teeb. Peab hulka külalistemaju, kantseldab kunstnikke ja kirjanikke ja muid külalisi, jageleb iseenese ja pereeluga… Igapäevase elu raamat keskmise eestlase jaoks sugugi mitte igapäises keskkonnas. Ja just seda inimlikku elamist, äraelamist ja üleelamist ja talitamist ongi kangesti huvitav lugejana jälgida.

Ei ole see miskine kõrgkirjandus – kuigi oma poeetika imbub läbi ka kõige argisemast loodusvaatest või köögisehkendusest – aga ta on hästi inimlik ja südamelähedaselt kirjutet talvepäevik. Peaaegu iga päeva kohta on omad tähelepanekud olemas. Kusjuures Aldole saab päriselt külla minna, tuleb endast lihtsalt teada anda ja asjalugu kokku leppida. On jooki, on sööki, on mõtisklusi maailmast ja meist kõigist. Ei ole reisiraamat, on olemiseraamat. Aga see olemine kutsub reisi ette võtma. Mina võtsin oma kreekakööksed kokaraamatud ette ning otsekui tellitult kutsusid sõbrad moussaka-peole. Süües mõistad maad ja ilma, juues… noh, see on individuaalne. Nagu ka Maksimov kenasti välja toob.

Söömine ja joomine lasevad ajaloole teise pilguga vaadata. "Kremli köök", mida hekki? Paar päeva tagasi kuulsin Balti jaama turul möödudes reipa noormehe selgitust idamaistele külalistele, käeviibutuste saatel: "Finland – this way! Sweden – that way! Russia? No way!" Ega väga ei taha sinna Kremli suunas pilku heita jah, ent ometi. Ja hoopis teistsugune lähenurk viimase sajakonna pluss aasta sees idanaabri vastikute võimurite toidulaudadel toimunule, kõigi sõdade ja näljahädade taustal on aus ja teaberikas tekst. Nõks tolles, et teistmoodi uurides leiad hulga üksikasju, mis muul juhul nii-öelda suurte sündmuste varju jäävad. Ent ometi võivad noid suuri põhjustada. Tasub pahategelike tohlakate igapäevatausta teada – nii mõnigi jõledus saab selgemaks.

Kusjuures retseptid on vast kõige nõrgem osa raamatust, nad ei ole väga kasutatavad. Siiski pakuvad ettekujutuse ning soovi korral võimaldavad edasi minna ja mõtelda. Va Venemaa võiks samuti võimalikult kähku järele mõtelda ja minna edasi. Esmalt nurka. Kuivatet hernestele põlvili. Siis veel väheke mõtelda.