Mati Kaal "Minu sõbrad Serengatis" (Tänapäev, 2024) ja Hendrik Relve "Retked põlisrahvaste omailmadesse" (Varrak, 2024)

Mul Serengetis sõpru pole, ent Mati Kaalu julgeksin küll pidada kui mitte sõbraks, siis hästi heaks tuttavaks. Las tema teeb Serengeti minu eest ära, mulle meeldibki suurema osaga maailmast suhelda raamatute vahendusel, sest loodus on alati kangesti ebamugav. Külm, kuum, niiske, sääsed, ebatasane pind taldade all, kõrgused ja sügavikud. Pole minu teetassike. Eelistan inimeste ehitet paiku, külastan linnasid. Austan ent isandaid ja emandaid, kes maailmast muuilma leiavad ning sellest ka kirjutada võtavad. No tõesti, makske või peale, mind juba Aafrikasse ei tiri miski nipiga. Mati Kaalu raamat toob Aafrika koju ja kodu-Aafrika vastu pole mul vähimatki. Detsembris just paras lehitseda ja mõtiskella.

Lehitsemise ja mõtiskelu kaudu tasuks läheneda ka Hendrik Relve raamatule. Hea, kui keegi käib ära kohtades, kuhu ise iiales ei oska ega soovigi sattuda ning uurib inimesi, kes ilma säändse raamatuta lõpmata kaugeiks jääksivadki. Mina teen mõned asjad ülejäänute eest ära ja mõned teevad muud asjad minu asemel. Naturaalmajandus, vaimline. Vist ei ole lapsepõlvest saati mõnusamat olemiseviisi välja mõelnud kui hea kaugmaise raamatuga voodinurka pugeda ja meelepilt vallale lasta, armsa autori abiga. Vaat see võimalus on nüüd küllaga olemas – kasutatagu teda. Õudselt põnevad lood, tuled voodist välja uue ja nupukama inimesena.

Marju Kõivupuu "Aastaringi jutukera" (Varrak, 2024) ja Gete Tammann "Härra Laiskvorst" (Menu Meedia, 2024)

Midagi maheägedat aastalõpulistele lastele pühaaja veeretuseks, rahuaja tolmelduseks. Marju Kõivupuu on usin igitark noormemm, kelle iga vastne üllitis tähelepanu väärib. Ja ehkki seekordne raamat pealtnäha õhedapoolne, ei jää ta sisulisuselt varasematele alla. Tõmbab väiksed ja vägevamad tantsuringi ning keerutab neid/meid aasta ringi. Hea jutukera on. Näitab kätte päevad, mida tuleks tähele panna ja millal võiks väheke tähistada. Teame küll, et põhjuse leiab alati, aga vahel on põhjust ka päriselt. Parim võimalik kõivupunk pärast PäraTrusti ja Hellero hääbumisi. Iga noore ja noorusliku lust ja rõõm. Kes veel vanuigi lugeda ei mõista, vaadaku ägeduslikke pilte ja kirjaoskus saabub otsekui iseenesest!

Ägeduslike piltide vaatamisega võim rahumeeli alustada ka Gete Tammanni ja Pamela Sameli raamatut. Lugu ise on lühike, ent võluv. Mulle väga südamelähedane. Härra Laiskvorsti tunnen eneses olemuslikult ära ning usun, et killuke härra või proua või preili Laiskvorsti pesitseb meist igaühe sees. Ole siis pealtnäha nii kraps ja korrektne kui tahes. Nõnda nagu härra Laiskvorst laseb põgusaks tegusaks perioodiks enesest välja korraliku inimese, võib üldjuhul akuraat tädi teinekord terake hullu panna. Maailm olgu parlanksis. Rõõmus raamat, tahan härra Laiskvorsti uuematest ettevõtmistest peatselt kuulda saada.