Sinijärve raamatusoovitused: "Juhuslike sõnade raamat" viib keelele lähemale

Rahvusraamatukogu kultuurinõuniku Karl Martin Sinijärve raamatusoovituste hulka mahtusid sel korral Priit Põhjala "Juhuslike sõnade raamat" ja "Ott Arderi laulusõnad".
Priit Põhjala "Juhuslike sõnade raamat" (2024)
Tiit Kändler kirjutas kunagi oma esimese raamatu tagakaanel, et ta on füüsik ja uurib teateid juhuslikest müradest. See kõlas väikesele minule natuke müstiliselt ja salapäraselt. Juhuslikkuses salapära jagub. Nii tõmbas joonelt pilku ka "Juhuslike sõnade raamat".
Sõnad raamatus on tõesti juhuslikud, üks juhuslikum kui teine. Nõnda ka ne järjestus. Aga lõpus on ilusti ka sõnaloend tähestiku järjekorras, nii et raskusi ülesleidmisega ei ole. Ja iga raamatusse valitud sõna kohta on autoril rääkida põnev lugu või lausa mitu. Mõned sõnad tunduvad täitsa tavalised nagu "rabarber" või "vutt", mõnedest ei oska suurt midagi arvata nagu "krõõt" või "prillikino", mõned on vanad tuntud headuses ja uued tundmata headuses tehissõnad. Omad taustad ja saladused on kõigil.
Sõnad ongi maagilised. Ega muidu räägita sõnumisest ja sõnade peale lugemisest ja jumalasõnast ussisõnadeni välja on see keeleilm üks iseäralik labürint. Paljumõõtmeline ja -tasandiline, lõputult hargnev ja edenev. Küllap ka sõnaversum paisub ja aegajalt plahvatab, jupphaaval võtab ka mustadesse aukudesse kukkuda.
Päris kindlasti sõnad otsa ei saa. On neid keeles veel mitmeks raamatuks. Jätkuks vaid kirjutajaid ja kirjutajatel jaksu. Kui öelda, et "sõnu ei leia", siis ilmselt ei osata õigest kohast otsida või on valikukriteeriumidega midagi lahti. "Juhuslike sõnade raamat" on küll õige koht otsimiseks ja leidmiseks ja juhuslikkuse võlu aitab heal juhul komistada ootamatu, ent õige sõna otsa, millest hüva lusti tunda. Raamat, mis aitab inimest oma keelele lähemale.
Ott Arder, Epp Petrone "Ott Arderi laulusõnad" (2024)
"Laulgem kaasa" on uus raamatusari, millele võiks loota rõõmsat tulevikku. Uudne formaat, kus iga omaaegse hiti ammuilma peakolusse kulunud laulusõnadele on lisatud lehekülje-paari jagu lauluga seonduvaid mälupilte, fotosid ja QR-koodid, mille abil saab moodsa tehnilise sidevahendi vahendusel helindi vupsti maailmakõiksusest esile manada. Kontrollitud, töötab.
Ott Arder oli vähesi pärisluuletajaid, kes nõnda massiivselt laulutekste t(r)einud. Eks neid ole muidugi veel, Tõnu Trubetsky luulelooming on vist sajaprotsendiliselt ära viisistet ja oli valmis juba enne seda, kui esimene Vennaskonna helikandja ilmuski. Puhtalt laulutekstidele keskendunud autoreid on päris mitu ja suur osa eestikeelsest kvaliteetluulest on läbi aastakümnete leidnud kasutust laulutekstidena. Hando Runneli luulet on lauluks tehtud nii palju, et sellest saaks mitu raamatut kokku panna, kuid ma pole kindel, kas vanameister ise kunagi ühtki luuletust otse laulutekstiks teinud ongi. Peaks küsima.
Ott Arder jõudis kirjutada hulgaliselt lasteluulet, paari raamatu jagu n-ö suurteluulet ja siis kogu selle ilu, mis siinsete kaante vahelt leida. Juhuluulet muidugi ka. Väga huvitav lugemine – olin küll Arderi ja tema teostega rõõmsasti tuttav, kuid paljude raamatust leitud laulude puhul polnud mul aimugi, et need onu Oti sõnad on. Avastamist jätkub siin kauaks ja no tõesti on head sõnad.
Samast sarjast on olemas ka esimene osa "Lasteekraani" lauludega. Jah, teleaastakümned on samuti hulgaliselt laule andnud, mis mitmel põlvkonnal millegagi kuidagi seostuvad. Mitu köidet telelaule ees on, pole aimugi, aga neid ikka jätkub. Taas uus viis teleajalugu vaadata ja ühes ümiseda!
Toimetaja: Karmen Rebane